-
Jahimeeste radadel
Sai vähe metsas kolatud ja üle vaadatud üks vana jahipukk, mille kohta olen kuulnud ja lugenud igasugu põnevaid lugusid. Väidetavalt on siin jahil käinud kõikvõimalikke võlle üle ilma. Tänapäeval muidugi näeb välja vana ja väsinud aga püsib püsti. Trepp sellel vanakesel sootuks lagunenud ja üles turnima ei hakanud, kuigi väike uudishimu jäi hinge. Eks ma ole ikka igasugu erinevaid jahipukke näinud aga sellist nagu see pole varem kuskil täheldanud 😉 Isegi eraldi elektriliin on siia veetud, ilmselt oli omalajal elekter sees. Loomade söödakohast pole enam midagi järel
Vaatasime siinsamas läheduses hulle kalamehi ka 😀 😀 Jõel veel praktiliselt jääd ei ole aga vennikesed juba istuvad augu ääres ja püüavad kala. No peab ikka tahtmine olema 😉 Kobras kurivaim ka siin toimetamas ja õige mitu puud ilusti ära laasinud ja koorinud.
-
Tartu kalmistutel luusimas
Oli vähe asjatamist Tartu Maarja kalmistul ja kui asjad aetud sai veidi ringi ka vaadatud. Tegelikult siin koos terve joru kalmistuid Ühise nimega Raadi kalmistud. Nagu vanemad kalmistud ikka sai ka siinne kalmistu alguse 1773. aastal kui keisrinna Katariina II ukaasiga keelati surnute matmine linna piires kirikutesse ja kirikuaedadesse. Esimesena mõõdeti Raadil maatükid välja Jaani ja Uspenski kiriku kogudustele. Hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud ning see hõlmab nüüd Peetri, Maarja, Vana – Jaani ja Ülikooli kalmistu ning Sõjaväekalmistu. Kunagi olla siin olnud ka väikesed juudi ja islamiusuliste kalmistud aga tänaseks on need hävinud. Siin leidub hulgaliselt kõikvõimalikke põnevaid kabeleid, hauakive jne. Üks selline äge oli Karl Arraku perekonna oma. Väidetavalt saabus vennike linna puruvaesena ja temast sai andekas ärimees. Igatahes kabel palju edevam kui mõnel von’il 😀
Päris huvitava väravaga metallaed oli siin, polegi sellist kuskil mujal täheldanud. Päris korralik omaaegne meistritöö. Muidugi kuulsuseid on siia maetud ikka mehiselt.
Siin oli ka üks päris huvitav mälestusmärk, mille pealt tahvlid ära kakutud ja miskipärast pole neid ka taastatud. Huvitav miks…. See peaks olema miski raudteeõnnetuse ohvrite matmispaik. Vene tsaariarmee sõdurite ühishaud ka siin olemas. Ja muidugi ei puudu siit kalmistult ka hooldamata hauaplatsid, neid jäi silma ikka õige mitmeid. Aga iseenesest on see üks päris põnev kalmistu kalmistuturismiks.
-
Käsmu näitus Noblessneris
Puht juhuslikult jäi kuskilt kõrvu, et Noblessneri laevatehases on mingi näitus Käsmust. Pidavat viimane näitus olema enne kui see hoone maatasa tõmmatakse. See hoone pidavat olema Noblessneri sadamalinnaku üks suuremaid hooneid, lagede kõrgus lausa 20 meetrit. Hoone tõmmati püsti 1965 aastal ja seal tegutses veel üsna hiljuti laevatehas Väidetavalt keevitati siin ookeanidel kasutatavaid kõrgtehnoloogilisi kalasöödapargaseid. Paar viimast aastat on seal korraldatud hulk sündmusi: Scandi Lifestyle Weekend, ERKI Moeshow, Stancest autonäitused, Tallinn Art Week jne. Kahjuks pole sinna varem ühelegi üritusele jõudnud. Ühesõnaga oli siin EKA, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli tudengite näitus KUIDAS RÄÄKIDA SALAPAIGAST SEDA REETMATA.
Näitus käsitleb Käsmu küla kaudu maaelu muutumist ja toimimist tänapäeva Eestis ning Käsmu fenomeni suvituskohana, kus käiakse juba sajandeid akusid laadimas. Saab näha maale, graafikat, installatsioone, videoid ja fotosid 19 autorilt, kellest mitmed on Käsmuga seotud ja lähtuvad teostes omaeluloolistest seikadest. Päris huvitav näitus ja hulga vineeri kasutatud, selle vineeri võiks omale saada peale näitust. Leiaks uut rakendust 😉
-
Jõuluturg
Kurjad keeled juba ammu rääkisid, et sellel aastal jõuluturgu ei tule. Aga lõpuks midagi siiski tuli. Mõtlesin, et pole ammu linnas luusinud läheks viskaks pilgu peale. Kõigepealt tuli ikka väike tiir teha Vabaka alla tunnelisse. Enamus inimesi ilmselt ei teagi, et seal on ka maaalune parkla kus näeb vana linnamüüri või elamute vundamente. Harju tänava otsas muidugi näeb väikest juppi kunagist väravat läbi klaasi ka 😉 Nii, et seda kultuurkihti ikka natuke meil on.
Hmm, kuusk oli püsti ja nats jõuluturgi ikka kah. Vähe küll aga abiks ikka. Samas kas tegelikult peabki hull sagimine ja trügimine olema. Praegu hea rahulik, ruumi nagu putru 😀 Kuna turg imepisike siis need 5 putkat said ruttu läbi vaadatud. Nu ja kui juba linnas siis tuleb vanalinna tiir ka teha 😉 Vastikult niiske ja külm oli ainult ja pikalt ei viitsinud.
Põikasime sisse Meistrite hoovi mõttega piiluda Laura stuudiot aga kahjuks oli kinni nagu enamus muidki asju siin.
Eks vahepeal läks ikka kõht ka tühjaks ja meenus, et sõber Maksim sebis miski restorani omale 😉 Nüüd sobiv moment asi üle vaadata. “Moos” selle asja nimi. Interjöör selline avar ja kuna viiruse värk siis rahvast vähe. Tundus selline hubane värk, ei tea muidugi kuidas siis on kui saalid rahvast täis. Menüü ka selline mõistlikult tagasihoidlik, mitte nii nagu mõnes kohas kus kümme lehekülge eelrooga, teine samapalju põhirooga jne. Valikus kõik ilusti olemas, nii liha kui kala ja mis oluline…. crème brûlée nämmaaaaaaa. Kellel kõht tühi soovitan minna. Ah jaa seal on lõunamenüü ka 😉
-
Aibolandsi muuseumi uurimas
Nii sai siis see muuseum ka lõpuks üle vaadatud 😀 😀 Miljon korda Haapsalus käinud ja isegi mitmeid kordi bussiga lapsi siia muuseumi vedanud aga vot ise polegi veel käinud. Muidugi veidi hiljaks jäänud selle asjaga, hooaeg läbi ja väliekspositsioon kokku pakitud. Ühe räästa all rippus ühepuupaat, huvitav kas see on haabjas või pärnjas….
Ilmselt on rootslased asustanud Loode-Eesti rannikualasid ja erinevaid saari juba ilmselt vikuajast saati. Miks just rootslaste asustus…. siin võis olla mitmeid põhjuseid. Tõenäoliselt oli tollastele meresõitjatele kasulik rannikuala asustatus, et oleks meresõitmisel kindlamad tugipunktid ja jumal teab mis veel. Muidugi moodustasid rootslased Eestis üsnagi suletud seltskonna tänu geograafiliste piiridele ja keelelisele barjäärile. Siinsele püsimajäämisele tegi üsnagi vägivaldselt lõpu II MS mis sundis kodu jätma ja Rootsi põgenema. Nõukaaja lagunemisel, kui hakati uuesti rääkima eestirootsi kultuurist ja vaatamata maade tagastamisele oleks olnud sinisilmne loota rannarootsi kultuuri taastumist sellise elava kultuurina nagu enne sõda. Muuseum on tänapäeval riiklik asutus. Selgus, et Rannarootsi Muuseum on olemas ka Stockholmis, peaks ükspäev seda ka tudeerima.
Muidugi huvitav nimetus muuseumil “Aiboland”…. Päris hea tõlgendus asjale… see on rannarootslaste oma nimetus alade kohta, mida nad Lääne -Eestis ja saartel kasutasid ja käsitlesid selle nimetuse kaudu oma kodumaana
Kui õues tiir peal siis viuh sisse uurima. Kõigepealt kohe väike päkapikutervitus 😉 Siin on ikka veidi vaadata ka 😉 Korralikud infotahvlid asustuse kohta jne. Muidugi eriti äge on siin rannavaip, mis on käsitsi tikitud eestirootsi naiste poolt ja kujutab endast kogu rannarootslaste eluolu läbi aegade.
Teisele korrusele minnes näeb tikitud aastaaegade tegevusi. See on päris ägedalt välja mõeldud värk. Mis mulle muidugi kohe silma jäi oli Naissaarelt pärit seinakell. See saareke oli kunagi praktiliselt peaaegu kodusaar enne kui “ärimehed” selle p… keerasid. Pruudi tanu oli ka päris huvitav, tavaliselt pannakse sinna külge rippuma ikka rahad aga siin olid suva plekitükid. Pruudi pilt ka oli olemas aga pruut oli sellise näoga nagu ta oleks vägisi tanu alla pandud 😀 😀 Muidugi õige mitmed vitriinid olid siin käbidega nii nagu Metsandusmuuseumis Sagadil. Milleks siin see teema ei jaga pointi…
Muidugi kohalikku kõikvõimalikku käsitööd on siin nii, et anna olla. Muidugi ma neid võinuge mida laser välja lõikab väga käsitööks ei nimetaks puhas masinatöö ju. Viskad tahvli vineeri alla ja ise lähed õlut libistama, tagasi tulles korja ainult valmis asjad kokku 😉 Aga iseenesest muuseum äge ja tuleb suvel uuesti tulla siis näeb väliekspositsiooni kah.
-
Ruunid….
Ruunide õpitoas on ikka arutlusel olnud kus meil tänapäeval ruune veel reaalselt kasutuses näeb pere- või kaitsemärkidena. Aga ega väga ei näegi, see rohkem tänapäeval selliseks mütoloogiaks muudetud ja praktilist kasutust enam pole 😉 Väikesaartel olen ikka mõnes kohas märganud aga sisemaal pole silma hakanud siiani.. Aga ükspäev möödaminnes Riisipere kandis luusides vanu veski varemeid ja sildu uurides jäi peale värskete seente muudki silma 😉
Täiesti reaalselt kasutusel ühe maja uksel ja mitte ainult, sama märk ilusti ka kõrvalhoonete ustel. Nii… võib öelda, et kasutatakse ikka sisemaal ja tänapäeval ka 😉
-
Kernu mõis
Möödaminnes mõtlesime sisse põigata Kernu mõisa, et nats ringi vaadata. Selle renoveerimisse on ikka natuke raha paigutatud. Kernu mõis tekkis 1637 aastal Kohatu mõisa osana. Kurjad keeled räägivad, et mõisahoone ise rajati aga kõvasti hiljem. 1800 alguses Bernhard Heinrich Conrad Ungern-Sternberg toimetas siin kõvasti ja lasi härrastemaja ringi ehitada. Siin olevat aegade jooksul olnud nii kool, haigla kui hooldekodu. Mõisa esist kaunistab Kernu paisjärv mis on kahjuks hullult täis kasvanud ja erilist silmailu tänapäeval ei paku. Ehk kunagi puhastatakse see ka ära. Mõis seest üsna kobe ja väidetavalt on siin kardinad ja mööbel pärit Inglismaa kuninganna Elizabeth II-le kuuluvast St John’s Lodge’i lossist. Mõisa ajalooga saab tutvuda ettetellitud ekskursiooniga kuid nats saab niisama ka ringi vaadata.
Nii mõnigi lugeja on küsinud, et tuustite ringi igalpool aga kas kuskil söömas ka käite 😀 Noh eks me ikka käime kui aega on, tavaliselt haarad poest midagi või tanklast ja sellega asi piirdub. Noh käisime siis kohalikus mõisakohvilus natuke maiustamas 😉 Kumb ta nüüd oligi…. kas Ludvig või Musu… krt asjad vahetuvad nii kiiresti, et anna olla 😀 😀 Igatahes süüa siin sai ja polnud sugugi paha. Kuigi jah natuke peab ikka selleks raha ka olema. Ja nagu aru saan siis seal talvel süüa ei saa kui just ette ei telli. Interneedumis suht segane värk selle kohta.
