-
Kämblast Siniallikale
Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.
Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.
Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.
Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉
Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉
Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.
Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.
-
Jägala läbi aastaaegade
Keila – Joa on selline unine ja vaikne talvel, magab rahulikult talveund. Ega Jägala väga ei erine sellest. Ka siin loodus magab vaikselt talveund ja külmataadil on aega nokitseda rahulikult looduse meistriteoseid 😉 😉
Esimeste kevadiste soojade ilmadega on Jägala jõe suudmes super päikeseloojangud…
Suvel saab siin nautida vaateid joale, joa laius võib tunnikese jooksul varieeruda väiksest nirest metsikult möllava veteväljani. Julgemad ja osavamad saavad joa tagant teisele kaldale minna ilma märjaks saamata 😉
Siinsamas veidi joast allavoolu on väike elektrijaam mis tänapäeval töötab üsna usinasti. Elektrijaama juures jõe kaldal on säilinud veidike raudteesilda, raudtee ehitati siia omalajal elektrijaama ja puupapivabriku teenindamiseks. Raudteed ennast säilinud ei ole aga jupike silda on muljetavaldav. Samas kõrval oli kunagi sõjaväeosa ja miskil ajal ka lastelaager vist. Siit veel veidi allavoolu on Linnamäe elektrijaam.
Kui on palju vett siis näeb Linnamäel muinaslinnuse servas elektrijaama tammil ka väga vägevat veemöllu 😉
-
Laternaretk Kämbla metsas
Siniallikatel, Pääskülas ja Valgejärvel päris palju laternatega luusimas käidud. Mis seal viga käia, korralikud rajad sees anna ainult tuld. Aga vot kui nüüd natuke ekstreemi ja põlismetsa nautida siis on Kämbla mets selleks just õige koht eriti veel laternate valgel. Ei mingit laudteed ega sirgeid sihte. Siin ole mees ja turni kas üle langenud puude või nende alt. Ja kunagi ei tea kus jalad märjaks võivad saada kui rada ei tea 😉
Mõnel pildil on isegi matkajaid näha 😉 ja haldjaid näeb siin ka. Matkaraja alguses on olemas RMK lõkkekoht, kus saab peale paaritunnist matka tuld teha ja keha kinnitada, kui muidugi on midagi kaasas. Aga Igatahes on see matkarada isegi valges täitsa tsill mis veel pimedast rääkida. Nii, et kui kellelgi huvi andke märku vaatame mis teha saab 😉
-
Keila – Joa läbi aastaaegade.
Paar pilti magavast loodusest Keila-Joal veel sellest ajast kui talve ka oli. Selline vaikne ja rahulik 😉 Veidi unine…
Siin loodus tärkab, juba on märgata sinililli…. Kevadine suurvesi näitab oma jõudu ja vägevust….. Kose mühin on kõrvulukustav aga suveks see leebub mõnusaks vaikseks vulinaks.
-
Rakverre kuuske vaatama
Sel ajal kui maod veel rääkisid käisime Rakveres moodsat kuuske vaatamas. Vahepeal oli seal see kuum teema teha kuusk kasutatud materjalist. Eelmisel aastal võttis selle teatepulga üle Viimsi. Noh aga ega saa ju otse kimada Rakverre ikka ringi ka vaja vaadata. Mööda külateid sõites näeb nii mõndagi põnevat. Kuskil keegi pasundas, et piimapukke enam ei näe 😀 No näeb ikka kui silmad lahti hoida. Viskasime pilgu peale ka Kolga sillale. Kahe kaarvõlviga paesild on nats ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild ise on ilmselt ümberehitis varasemast lühemast sillast.
Edasi viskasime pilgu peale Haljala valgusfoorile 😀 Tänapäeval seal muidugi enam foori pole aga selle mälestuseks on seal tahvel 😀 😀 Haljala valgusfoor oli üks esimesi, mis Lääne-Virus 1980 aastate lõpul paigaldati. Ainulaadne oli ta selle poolest, et oli ilmselt ka esimene valgusfoor külakohas. Siis olid Viru kolhoosi hiilgeajad, avati suurfarm ja autod vedasid sõnnikut läbi Haljala, luugid lahti. Teinekord pidid autod äkki pidurdama, nii et sõnnik maha lendas. Valgusfooriga oli aga liiklemine kultuursem. Vot milleks oli seal valgusfoor vajalik 😀 😀 et sitavedu sujuks. Siin on üks teine legend kah. Teatavasti jääb õlletehas foori juurest allamäge ning talvisel ajal olnud rasketel õlleveokitel probleeme paigaltvõtuga, kui ristmikul pidi ootamatult pidurdama. Foori olemasolul andis aga asja „reguleerida“ – osav juht alustas tehase juurest hoovõttu täpselt õigel ajal ja jõudis ristmikule siis, kui fooris põles roheline tuli 😀 Aega parajaks tehes luusisime vähe ka kohalikus kirikuaias.
Lõpuks sai kuusk ka üle vaadatud 😉 Päris kobe ja innovaatiline.
-
Haapsalu piiskopilinnus uues kuues
Enne remonti sai ikka Haapsalu linnuses kordi käidud aga peale remonti polegi veel siia saanud. Ükskord isegi üritasime minna aga siis oli pilet räme kallis. 12€ eest ikka väga ei roni muuseumi, eriti kui seal veel varasemalt korduvalt käidud ja midagi erilist loota ei ole. Tegime uue katse ja ennäe imet… pilet ainult 9€. Ei tea kas saadi aru, et varasemalt oli pilet ülemäära kallis ja lasti hinda alla või on praegu mingi hooajaväline hind 😀 😀
Linnuse keldrid ilusti arheoloogilisi leide täis, mis sealt renoveerimise käigus leiti ja natuke juttu kah juures. Nendele kes pole selliseid asju käes hoidnud on näitus isegi päris vaadatav. Minu jaoks kahjuks midagi erilist ei olnud. Ah jaa kerisahi oli ka ilusti välja kaevatud ja eksponeeritud.
Paar väikest ajanäitaja atraktsiooni oli ka
Kirikusse sai ka sisse ja ega ei saanud juhust kasutamata jätta ning piiluda “Valge Daami” tuba ka 😉 Päris asjalik lõhnakuusk oli tehtud käepärastest materjalidest 😉 Päris korralik “hoiupõrsas” on siin kirikus ka olemas, ei tea kui vana on… Kas kiriku algusaastatest või hilisem….
Kolistasime edasi linnuse poolel. Alumisel korrusel oli joru kõikvõimalikke raidkive linnuse ehitusajast. Mõned mõõgad, hellebardid ja sõjarüüd ka, need muidugi “Made in India” nagu ikka. Üks vitriin sisaldas päris mehiselt kõikvõimalikke kahureid. Huvitav kas kõik olid omalajal linnuses kasutuses.. Kuigi võib eeldada, et olid. Väidetavalt leiti omalajal väljakaevamiste käigus linnuse “kolikambrist” terve joru neid. Mõned isegi üsna haruldased ja dateerimisega jäädi natuke jänni. Ilmselt osad pärit kuskilt Euroopa valukojast. Kuna sarnaseid on Poolas Malborki muuseumi relvakollektsioonis. Siin on ka mõned malmkahuri. Müüri sisse isegi lift aretatud millega saab korruste vahel tsillida.
Lõpuks turnisime müüridel kah. Sealt avaneb linnuseõuele ja linnale päris kobedat vaadet. Muidugi Lible töökohta siin enam ei saa, oleks ju võinud renoveerimise käigus ju selle ka jonksu teha. Kellatornist ikka palju kobedam vaade. Küsisin järgi miks torni ei saa… Selle peale kosteti, et päästeamet tõmbas paanika üles, nende arust pidavat sinna minek ohtlik olema. Vanasti tegelikult sinna ju sai ja keegi ei kiununud, nüüd kahjuks mingi pehmondus igas asjas. Noh kokkuvõtvalt võiks öelda, et korda on küll ilusti tehtud aga kuidagi “kuiv” on. Varasemalt olid siin ikka põnevamad näitused. Korra tasub käia küll. Ainuke asi mis häiris ja mitte vähe… Kõik on jube sirgeks ja steriilseks aetud. Võiks tilguti ka kuskile nurka panna näeks rohkem palati moodi välja.
-
Haapsalu raekoda.
Haapsalus luusides oli vaja veidi aega parajaks teha. Ja kus sa seda ikka pimedal ja külmal ajal teed kui mitte muuseumis 😀 Raekoda tundus selleks täiesti sobilik olema. Raekoja ees platsil jäi silma üks ratasrist, mis teema sellega on ei tea, aga ükspäev uurin järgi. Raekoda ise ehitatud 1775 ja alates 1950 on siin muuseum olnud. Ei tea mis püsinäitus siin varem oli aga hetkel oli “Kuurortlinna teejuht”, see pidavat siin olema juba aastast 2014. Näitusel saab tutvuda Haapsalu eluoluga 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani suvitaja pilgu läbi.
Püsinäituse poolel näeb nii vanu linnaplaane kui ka kohalikke puitpitse. Siin on säilinud ka üks vana rauduks põneva ornamendiga. Päris äge oli ka ilus vaskne vanniahi ja istevann 😉
Teise poole peal näeb endise linnapea kabinetti aastatest 1929 – 1940 oma ajaloolise sisutusega meenutamaks aega mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Väikest apteegi väljapanekut jne. Mõned paarid kääre kah 😉 😉 Tänapäeval ilmsed väga vähesed teavad milleks selliseid kääre kasutati… Minge muuseumi saate teada 😉
