-
Ei saa kohe ilma Suurupi merekindluseta…
Sai järjekordselt üle vaadatud Suurupis Peeter Suure merekindluse rajatised ja muud nõukaaegsed militaarrajatised. Pikemalt on sellest juba varem kirjutatud siin aga värskendame mälu. Patarei nr 3 oli oli kavandatud katma ala Naissaare Suurupi poolsaare vahel. Vabadussõja lõpus oli patareis laskekorras vaid üks 234 mm kahur, millest proovilasud tehti märtsis 1920. Teine samas kaliibris kahur selles patareis saadi laskekorda sama aasta suve lõpuks. Kolmas saadi korda 1922 aasta kevadeks. 1924 aastal üritati mööda kitsarööpmelist raudteed ka neljanda 234 mm kahuri detailid kohale tarida. Need olid maha monteeritud Naissaare kahuritelt. Selleks ajaks oli Sõrve- Suurupi raudteelõik nii mäda, et vedurit raudtee enam ei kandnud ja platvormvaguneid suurtükiosadega lükkasid sõdurid kasutades kõvasti kondiauru 😉 see üritus jäigi selle raudteelõigu viimaseks veoks ja peatselt võeti rööbastee üles.
Kindluspiirkonnas raudtee aga säilis ja oli kasutusel kuni esimese vabariigi lõpuni. Mõned aastad hiljem sai lõpuks ka viimane kahur paika ja prooviti pauku ka teha. Sinna kus varasemalt oli 130mm Vickersite patarei üritati ehitada uuesti patarei. Kuna samasuguseid kahureid ei olnud võtta, üritati sinna panna Vickersi 120mm kahurid aga vanad alused ei sobinud. Siis valati vanadele betoonalustele vaheplaadid, ankurdati kinnituspoldid ja suurtükid seati üles. Ka siin varemetel kolades on näha kuidas loodus võtab oma, üks mänd on ennast kasvama sokutanud müüriprakku 😉 Ah jaa veel üks huvitav fakt, betoonist komandopunkti laeplatvormile valatud väikse vaatlusruumi esikülje sisevooderduseks kasutati suurtükilaeva “Lembit” kahurikilpi.
Metsast võib leida salapärase torni, Sarnaseid on Eestis veel küll ja küll aga ülla ülla see torn pole osa Peeter Suure merekindlustustest vaid rajatud Vene vägede poolt 1956 aastal tulejuhtimispunktiks. See on sõjaajaloo ajastutüüpiline fortifikatsiooni näide ja kuulus hilisema täiendusena 1913-1917 rajatud merekindluse süsteemi. Võimas raudbetoon vaatlustorn koos maa-aluse komandopunkti varjendiga töötas väidetavalt ühes süsteemis 1913-1917 rajatud Peterburi merekaitse peapositsiooni Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei rajatistega.
Vaatasime üle ka patarei nr 2 ja komandopunkti ka. Seda patareid on nimetatud ka Ameerika patareiks, teadaolevalt on meil Ameerika patarei ka Naissaarel. Miks selline nimetus… Peale nõusoleku saavutamist osta Petrogradi kaitsesüsteemile kahureid USA firmalt “Bethlehem Steel”, leiti kahe nn Ameerika patarei jaoks koht ka Peeter Suure Merekindluses: üks Naissaarele, teine siia. Tolle aja kohta kaasaegne positsioon valmis kevadeks 1916. Suurtükid asusid teras/betoon konstruktsioonis betoneeritud blokkides.
Komandopunkt koos jõujaamaga asus III suurtüki blokis. Patarei juurde oli toodud kindlusraudteeharu. Kahju, et sinna sisse niisama lihtsalt ei saa, siin vesi sees ca vööni. Aga eks ükspäev ma leian miski huvitava lahenduse kuidas sees ikka kuivalt ära käia 😉 See patarei paistab silma uhke torniga… Väidetavalt peaks see olema helgiheitja torn aga ma arvan, et pigem on see kaugusmõõturi torn kuna samalaadne on ka Naissaarel. Selle patarei kahurite laskesektor kattis ala kuni Paldiskini. Siin läheduses on ka helgiheitja varjend, kust vajadusel lükati helgiheitja mööda raudteed randa . See kompleks koosnes mitmest osast, see mis säilinud peaks olema komandopunkt (varjend) ja jõujaam, kõrval varemed peaks olema suurtükiblokid ja veel üks blokk peaks olema praeguse meresidekeskuse all.
Omalajal oli kogu Eesti rannik täis pikitud vene sõjaväebaase ja ega Suurupi polnud mingi erand, siin asus kaks väeosa:
Tallinna Mereväebaasi 550 sidesõlme raadiosaatekeskus ПДРЦ objekt ja Peeter Suure Merekindluse punkris koos ümbruses oleva antenniväljaga 180 sidepolügoni üksik raadiotehniline pataljon, kutsung Radiograf Neptun. Isegi praegu näeb veel nende antennide jäänuseid metsas. Kui Vene väed lahkusid võeti siia linnakusse toimetama Piiblikool, et vähendada vandaalitsemist aga 2004 aastal löödi Piiblikool minema väitega, et vald tahab siia rajada sotsiaalpinnad ja krt teab mida veel…. Aga tegelikkuses on siin vandaalitsetud nii, et anna olla ja ei toimu siin midagi. Piiblikooli ajal oli siin vähemalt mingigi kord kuigi üsna tihti sai neil seal külas käidud tutvumas uute asukatega. Mõni tuli isegi tagasi saata sinna kinnisesse asutusse kust ta äsja välja oli lastud. Praegu toimetab siin aktiivselt ainult meresidekeskus. -
Paar uut asja jälle üle vaadatud.
Möödaminnes on Kärde rahumajakest sada korda vaadatud ja Kärde mäe parklas selga sirutatud aga preilikivi siiani üle vaatamata. Nüüd sai see ka lõpuks üle vaadatud. Kärde viimase mõisniku Victor von Stackelbergi tütre Rita surma kohta liigub mitmeid legende. Teada on, et neiu uppus Kuremaa järve. Legend räägib aga, et 21-aastane mõisapreili uputas end õnnetu armastuse pärast talupoja vastu, mis oli temasugusele aadlikule keelatud. Mis tegelikult juhtus ei tea ilmselt keegi. Siia mäele plaaniti ka perekonna surnuaega aga kahjuks see ei teostunud segaste aegade tõttu. Väidetavalt olla mõnda aega tagasi miski talumehe keldri pealt üles leitud ka algse hauaplaadi tükid. Vaatasin, et varsti hakkavad õitsema ka piibelehed mida on siin metsaalune täis. Ja käbisid tuleb ka sel aastal kõvasti, kuused lausa punetavad nendest
Edasi kimades tuli korralik sahmakas vihma ka mis tekitas ägeda auru. Sai nats Türil ka asjatatud ja pilk peale visatud kitsarööpmelise raudtee auruvedurile. Kes veel ei tea siis Türil on teatavasti mitu vedurit, suur auruvedur ülesõidu juures ja väike raudteejaama juures. Siinsamas on ka päris edev veetorn mis elamiseks ringi ehitatud.
Lõpuks jõudsime suure ringiga Teenuse mõisa, tänapäeval siin raamatukogu, varasemalt oli kool. Mõis ise valla omanduses ja näeb nats õnnetu välja. Väidetavalt ehitati see mõis algselt vasallilinnusena, iseenesest on siin tõesti selleks väga sobilik vallseljak mis kolmest küljest piiratud jõega. Enne võõrandamist kuulus mõis Maydellidele. Ükspäev peaks minema katsuma sees ka tiiru teha, kui lastakse muidugi väljaspool raamatukogu kolada 😉
-
Lõke
Käisime tegime vähe metsa ja mis metsategu ikka ilma lõkketa on. Oksad kokku ja tuli räästasse 😀 Pimedas metsas on lõke ikka sitaks kaugele näha ja teeb metsa kuidagi müstiliseks. Huvitav oli vaadata kuidas leegid keerutavad vastavalt sellele kustpoolt tuuleiil tuleb. Egas midagi fotokas statiivi otsa ja proovime paar pilti teha.
Äge oli vaadata kuidas sädemed lendlevad, õnneks talv ja ümberringi lumi. Pole karta, et midagi kuskil süttiks kogemata.
Paar klõpsu sädemetest lähemalt ka. Ega kui ei tea, et need sädemed on siis tuleb igasugu kummalisi mõtteid 😉
-
Magnoolia täitsa õitsebki
Ja mitte ainult magnoolia vaid ka mõned rodod juba õites. Kirssidest ei hakka rääkimagi, need juba ka täis õites. Loodame, et nüüd külma ei tule ja seda ilu ära ei võta.
-
Kurna Park
Omastarust koduümbrus nagu enamvähem läbi kolatud aga ikka leidub ka siin kohti mis pole silma hakanud 😀 Muidu uhad ju mööda ringteed edasitagasi ja mis selle kõrval toimub väga ei teagi. Käisin Kurnas asjatamas ja mõtlesin kolistada mööda otsemat teed kodupoole…. ennäe imet, keegi Kurna pargis päris ägedaid puukujusid meisterdanud no ei saanud kohe neid lähemalt mitte uurida 😉
-
Von Rosenite kabel
Ida-Virus luusitud küll ja küll aga ikka on jäänud mõni asi uurimata 😉 Mäetagusel asuv von Rosenite kabel sai seekord siiski üle vaadatud. Polegi teine mõisast väga kaugel, täpselt selline paras jalutuskäik. Päris hea koht kabeliks, kõrge künka otsas ja paistab kaugele. Mõis ise põletati põhjasõjas maani maha ja 1733 aastal parseldati Rosenitele. Rosenite käes oli mõis kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Algselt asus valitsema Otto Fabian von Rosen, kellele kuulus Eestis veel 4 mõisa. Ametilt oli vennike Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor.
Otto on “kuulus” oma deklaratsiooniga millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. st mõisnikule saab kuuluma täielik õigus talupoja isiku ja omandi üle ja neilt võetava koormise suurus on mõisniku enese määrata. Kuid samas vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Mis müürid siin kabeli kõrval konserveeritud on ei tea ja kuskilt pole lugeda ka. Erinevate allikate põhjal võiks see olla olnud kunagi kirik. Kabeli kõrval olev Rosenite rahula on ka praktiliselt hävinud, paar risti on veel püsti ja tiba raudaeda. Mäetaguse mõisa kabel ehitati arvatavalt 1874 aastal, kuid esimene matus oli sellele kalmistule alles 1915. Kabel iseenesest äge ja ühtteist on isegi säilinud. Korralik plekiga ülelöödud uks on päris kobe.
Kabeli tagaseinas oleva ukse kaudu saab kabeli hauakambrisse või keldrisse. Kes seda teab mis see täpselt on. Muidugi huvitav, et seinad on keldris kihiti väikse õhuvahega. Muidugi küngas ise on huvitav, jube hästi sobiks omaaegseks linnusekohaks….
-
Raasiku kalmistu
Mõned hooldus ja renoveerimistööd on olnud Raasiku vanal kalmistul aga nüüd paar väiksemat hooldust ka uuel kalmistul. (Võtan tellimusi, võta ühendust). Suhteliselt kiriku lähedal on üks omapärane kivirist ja hauaplats, mis teema sellega on ei lugenud kuskilt välja. Aga lõpuks kalmistul, siin paar platsi korda ja uurima mida huvitavat siin kalmistul on. Siin on isegi II MS langenute mälestusmärk ja isegi suhteliselt korras teine.
Siin hakkas silma ka paar huvitavat piiret. Üks selline mustast graniidist ja üsnagi tagasihoidlik jäi silma, ei midagi suurejoonelist nagu need tavaliselt kipuvad olema aga päris ilus iseenesest. Paekivi ja tänava äärekivi kohtab siin üllatavalt palju igas variandis. Ja see plastmassmuru….. ehhh…
Kuuskede all oli üks omamoodi suure alusega raudrist, selliste massiivsete alustega tavaliselt väga ei näe. Siinsamas ka väike platsike kohalike sportlaste mälestamiseks. Sellist asja ka väga kalmistutel ei näe. Aga eks sellepärast ongi meie kalmistud huvitavad, et igaühel oma stiil ja mida kõike põnevat sealt ei leia. Ega ilmaasjata pole mujal maailmas kalmistuturism kuum teema.




















































































