-
Üks väga isemoodi kalmistu
Meil Eestis näeb kõikvõimalikke kalmistuid alates kivikalmeväljadest tänapäevaste kolumbaariumiteni välja. On nii tagasihoidlikke kui ka üsna blinge kalmistuid. Vanematel kalmistutel näeb hulgaliselt hauakambreid ja kabeleid. Meil ja Lätis on kalmistud enamjaolt üsnagi korras ja väga hullu blingi nii nagu Venemaal või Poolas ei näe. Mingil ajal kolistasime veidi ringi Egiptuse ja Türgi kalmistutel, seal asi veidi teisiti. Mingid platsid tehakse valmis ja edasine on kõigevägevama hooldada. Kultuur vähe teine ja prioriteet on hoolitseda elavate mitte surnute eest. Tenerifel ka see teema veidi teistsugune.
Aga vot Pariisis on üks väga isemoodi kalmistu, nimelt linna all asuvad katakombid. Algselt olid need kaevanduskäigud ja kaevandused, kust kaevati lubjakivi paleede jne ehitamiseks. Kogu tunnelite ala suurust ei teata isegi tänapäeval, arvatakse, et nende kogupikkus on 190 – 300 km. Mnjaa… seda ikka on, kui arvestada, et meie Piusa koobaste kogupikkus on kõvasti alla 100 km.
Arvatakse, et esimene kalmistu tekkis Pariisi kvartalite alla juba 11 sajandil ja siia on maetud aegade jooksul ca 6 miljonit inimest. Sõja ajal olla siin katakombides varjanud ennast partisanid. Kuidas kaevandusest sai suur surnuaed…. Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud tillukesed surnuaiad enam linna surnuid ära mahutada. 18 sajandil suri iga päev sadu inimesi ning nende matmisega läks probleemseks, igapäevased surnud kuhjati ühishaudadesse kesk tiheda asustusega linna. Kui enam maa sisse ei mahtunud püstitati maa peale müürid ning maeti sinna vahele edasi. Ilmselt kujutate ette milline hais ja kärbsepilv seal levis, rääkimata haigustest. Siis juhtus praeguses Les Halles’i kvartalis katastroof, kalmistu müürid varisesid kokku. Naabruses olevate majade keldrid olid äkitselt täis eri lagunemisstaadiumis laipu, ligaseid ja sööbivaid kehamahlu ning hingematvat haisu.
Peale seda jama otsustasid võimud likvideerida linnas kõik kalmistud ja need ümber kolida äärelinna. Värskemad läksidki uutesse surnuaedadesse, aga vanemad, millest olid järgi ainult luustikud maeti katakombidesse. Ümbermatmine olla kestnud õige mitu aastat. Katakombidesse maeti surnuaedadest välja kaevatud luud kalmistute kaupa ning ümbermatmise “aastakäikude” järgi. Kilomeetrite pikkusi käike ääristavad nüüd korralikult riita laotud sääreluud ning koljud, igal suuremal üksusel kivitahvel ümbermatmise kuupäevaga. Aga ilmselt olid ümbermatjad kummalise huumorisoonega ja ladusid luudest kunstipäraseid mustreid. Tänapäeval saavad turistid uudistada umbes 3,5 kilomeetrist jupikest sellest kalmistust.
-
Mursi talukalmistu
Omalajal oli talukalmistuid Eestis üsnagi palju. Tänapäeval on need praktiliselt unustusehõlma vajunud. Korrastatuna võib kohata ainult mõnda üksikut. Ühte sellist oleme varem külastanud, ning möödunud hooajal sattusime veel ühte külastama.
Hauatähistel olevate daatumite põhjal tundub, et see on kasutusel tänapäevalgi. Palve kalmistu rajamiseks esitas Sepa talu peremees Karl Murs 06.11.1923 tuues välja mitu põhjust. Kauguse kohalikust Simuna kirikust ning sealse surnuaia madala koha peal asumise. Lisaks mainib ta taotluses veel oma suurt perekonda. Loa talu maadele perekonna matusepaik asutada sai peremees veebruaris 1924. Perekondlik matusepaik rajati talu maadele Emumäe külje all. Esimesed matused toimusid 1926 aastal. Taluperemees Karl maeti oma kodukalmistule 1935 aastal. Hiljem on siia kalmistule maetud lisaks pereliikmetele ka ümbruskonna elanikke. Ametlikel andmetel on kalmistul 26 hauatähist. 2006 aastal püstitati kalmistule kõigi maetute mälestuseks meetri kõrgune puurist kirjaga „Kõik on üks, üks on kõik“.
-
Riia trip
Sai möödunud suvel kiirete tööde vahepalaks plaani võetud väike Riia tiir. Aga kohe kirjutada polnud mahti. Nüüd katsume meenutada põnevat trippi, Viimati sai Riias käidud ikka väga ammu ja siis polnud eriti aega luusida. Üritasime seekord asja veidi parandada aga välja tuli ikka nii nagu alati 😀 😀 Ei saa ju otse mindud, nagu näed tee ääres mingit huvitavat suunaviita nii kohe sinnapoole sügad. Nagu tee ääres Kipenu mõisa suunaviita nägime kohe sinna ka kütsime. Oli selline veidi õnnetu ja natuke mahajäetud aga samas stiilne mõis.
Selgus, et see mõisa härrastemaja on suhteliselt hiline ehitis. Ehitatud alles 19 sajandi lõpus ja peale paarikümne aasta tagust põlengut uuesti jõudumööda taastatud. Tegime tiiru ümber maja ja kimasime edasi Riia poole. Aga oh häda, teele jäi järgmine tudeerimist vajav objekt – Katvaru järve matkarada. Loomulikult oli seal vaja tiir ära teha. Üldiselt väga tsill koht ja tasub kindlasti käia ja kusjuures jõhvikaid oli nagu putru 😉 Edasi jäi meil sujuvalt tee peale Igate mõis, kuna seal on vist mingi hotell siis sisse trügima ei hakanud. Tiir ümber maja, veidi luusimist pargis ning tuld edasi.
Nu ei saa mööda sõita ilusast asjast. Järgmine sissepõige tuli Birinu mõisa. Kusjuures siin oli ka hotell aga sees sai ringi kolada. Kuskilt turnisime katusele välja, sealt oli ümbrusele päris hea vaade. Ühe torni otsa olid kured oma elamise sisse seadnud. Siin on säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned nagu tallid, veetorn, vesiveski jne. Tahtsime sisse saada ka veetorni ja veskisse aga seekord ei olnud kohal miskit asjapulka kellel võtmed on. Mõisa juurde kuulub ka Pistohlkorside rahula ja sinna annab ikka vantsida läbi pargi. Kahjuks on kabel lagunenud, aga nagu aru sain siis on selle taastamine plaanis. Põnevaid lugusid mõisa ajaloost saab lugeda siit. Igatahes on see väga äge koht ja tasub kindlasti külastust. Kuna meil jäid pooled asjad vaatamata siis tuleb siia uus tiir teha ükspäev.
Ja mis te arvate kas me Riia linna ka nägime 😀 😀 Jaaaa nägime aga tutvuda ei jõudnud. Põgus pilk rahvusraamatukogule, rippsillale, paarile majale ja otsapidi maasse löödud kahuritorudele ja kogu lugu. Kobisime sööma esimesse ettejuhtuvasse kohta. Kõht oli pikast päevast nii tühi, et kui suust sisse oleks vaadanud oleks trussad näha olnud 😉 Ah jaa selle esimese ehitud jõulukuuse koha vaatasime ka üle. See on nüüd see vaidluse teema kas esimene jõulukuusk oli Riias või Tallinnas. Kokkuvõtteks oli tripp väga äge ja Riia tuleb uuesti projekti panna.
-
Läti partisanid ja Võnnu linnus
Sihitult seltskonnaga Lätis hulkudes sattusime puht juhuslikult mingis Valmiera nurgataguses partisanide punkrile. Siin on näha nii vana punkrikoht kui ka uus punker, kahjuks sinna sisse ei saanud. Taba oli ees ja sisse saamiseks tuli helistada kontaktisikule, sellega kahjuks polnud aega tegeleda. Siinsamas on ka väike puhke- ja lõkkekoht. Midagi taolist nagu meie RMK. Samuti oli siin terve joru asjakohaseid infotahvleid partisanide eluolu kohta. Need partisanid on meie mõistes metsavennad. Igatahes päris äge ja külastust väärt kohake. Kahju muidugi, et sisse ei saanud, oleks tahtnud sisustust näha. Meie samalaadne ja tuntuim metsavendade punker on ilmselt Põrgupõhja, selle kohta saate lugeda siit.
Lõpuks jõudsime tiiruga Võnnu, luusisime veidi linnuses. Sellest ei hakka pikemalt kirjutama, varasemalt juba neid jutukesi kodukal küllaga. Seekord saime sisse ka uude linnusesse või lossi, krt teab kuidas õigem nimetada oleks. Igatahes väga tsill teema on selles uues osas. Siin on päris arvestatav näitus siitsamast linnusest väljakaevamistel leitud esemetest ja tornist avaneb ümbrusele muljetavaldav vaade. Peale pikka renoveerimist on praktiliselt vaatamiseks avatud enamus ruume. Siin tõesti on mida vaadata. Meil läks uues osas õige mitu tundi ja kindlasti soovitan teistelegi siin käia.
Seltskond soovis külastada lisaks veel kohalikku kirikut ka. Mina ei viitsinud, siin on varasemalt juba luusitud peaaegu kõik urkad läbi. Vaatasin paari hauaplaati ajaviiteks ja kogu lugu.
-
Kõrkküla kivirist
Lõpuks ometi sai üle vaadatud Virumaal Narva maantee ääres asuv kivirist. Muidu sügad sellest hooga mööda ja kui vaadata ei oska siis isegi ei pane seda tee ääres tähele. Muidugi peatumine selle juures on ka üsna ohtlik. Aga nüüd on see objekt ka üle vaadatud ja ära katsutud 😉 Selle risti kohta on rahvasuus erinevaid legende. Ühe versiooni järgi paigaldati rist 1590 aasta Vene – Rootsi sõja mälestuseks. Teiste allikate põhjal on see hoopis pandud vene bojaari Vassili Rosladini mälestuseks, kes sõdis rootslaste poolel ning hukkus 1590. Ilmselt vennike ise siia maetud pole, vaevalt, et paepinnasesse hakati hauda raiuma. Igatahes üks päris huvitav ristike mida tasub möödaminnes vaadata, seni kuni muidugi on mida vaadata. Kellel huvi siis väga põhjaliku uurimistöö risti ajaloost koos asjalike viidetega on koostanud Valdur Ohmann, seda saab lugeda siit.
-
Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud
Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…
Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.
Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.
Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.
Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.
Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.
-
Preisimaa trip. Mragowo, koju
Täna tripi viimane päev. Tegin kiire hommikusöögi, kusjuures väga maitsvad koogid olid ja siis uurima mis ümbruses asub 😉 Hotell Molo kus ööbisime nägi väga sümpaatne välja, toad rõdudega ja puha. Akendest avaneb vaade järvele. Siinsamas on ka väike kaikoht, nagu aru sain siis käivad siin mingid järve kruiisikaatrid. Kohe hotelli taga on väike park mis piirneb kaikohaga.
Hotellitagune park muidu nagu park ikka, aga siin õige mitmeid selliseid lahendusi mis võiks meilgi parkides olla. Lisaks paavsti kujule oli siin näiteks koerasita kogumise kast ja lindude sööda automaat. Pistad mündi sisse ja saad peoga linnutoitu, et järves parte toita. Väga hea idee mu meelest. Samas oli ka väike pingiga katusealune mille küljes raamaturiiul. Saad pargis linnulaulu nautida ja raamatut lugeda.
Jäi silma ka mõni punase risti riidekonteiner, neid on muidugi siinkandis praktiliselt igal nurgal. Nii, et üks väga tsill park. Koduteel põikasime sisse mingisse suva poodi, et soovijad saaks kodustele nänni osta. Vaatasin, et pudipadi riiulil olid müügil pesakastid nii lindudele kui putukatele. Tehnoloogia on juba ka sinna jõudnud 😀 😀 Putukahotell oli päikesepaneeli ja led tulukestega 😀 😀 Kokkuvõtvalt oli Preisimaa trip täiesti ok teema ja nüüd on kindel, et sinnakanti lähen ma veel omalkäel. Seal ikka on mida vaadata ja mastaabid teised kui meil.
