-
Ilumäe kabel ja Kostivere karstiala
Sai üle hulga aja üle vaadatud Ilumäe kabel. Varem on seda talupoegade ja mõisniku rahade eest ehitatud kabelit uuritud juba nii seest kui väljast nõrkemiseni. Seekord vaatasime pilvepiirilt. Suvel ei paista see kabel puude vahelt eriti väljagi, aga nüüd talvel nagu peo peal. Ja Vabadussõja ausamba juures olid isegi lipud ilusti väljas
Väike video kabelist
Kodupoole minnes tuleb ikka Kostivere karstiala ka üle vaadata. Suurvee aegu on see kohake ikka päris äge. Suvel pole siin veest haisugi. Mõnda aega tagasi alles käisin siin, siis oli lumi peaaegu sulanud aga nüüd uuesti lumi maas. Selline juba see Eesti ilm on 😉
Väike video veerohkest karstialast
-
Kloodi ja Rakvere linnused
Järjekordsed linnused sai drooniga üle lennatud, ilm polnud küll suurem asi aga midagi ikka sai pildile. Kõigepealt lendasime üle Kloodi Pahnimäe linnamäe. Linnus asus Pahnimäe seljaku lõunapoolses osas ja oli väidetavalt oma 6200 ruutmeetri suurune. Linnus on piirnenud kolmest küljest kivivalliga mis on praegugi veel osaliselt looduses nähtavad. Sedagi linnust on kasutatud ilmselt juba I aastatuhande alguse ajutise pelgupaigana. 1950-ndatel tehti siin väljakaevamisi mille käigus leiti savinõukilde, loomaluid ja ka 1 3 – 4 sajandist pärinev kuldfooliumiga klaashelmes. Seekord jäi asi käsitsi läbi lonkimata aga ükspäev teeme selle ka ära 😉
Põgus video ka Kloodi linnamäest
Järgmisena vaatasime üle Rakvere linnuse. Eks see praegune kivilinnuse jäänuk rajati omaaegse eestlaste Tarvanpää linnuse asemele vist taanlaste poolt. Hiljem kui linnus läks ordu valdusesse hakati välja ehitama pealinnust. Liivi sõja ajal ümbritsesid venelased linnuse eeskaitsevööndiga, mis paiknes kolmes küljes asuvatel oosidel ja koosnes kividest, palkidest ja jumal teab millest veel. 1581 linnuse vallutanud rootslased rajasid bastionid ja tegid ümberehitusi. Linnus hävis Poola-Rootsi sõjas ja enamik hooneid lammutati pärast seda ehitusmaterjaliks. Mõtlesin, et talvel linnuses elu ei toimu aga võta näpust lambad ja eesel toimetavad ilusti linnuse siseõuel 😉
Väike video on siin, videol ilusti näha lammaste toimetamine.
-
Virmalised
Ühes seltskonnas istudes tulid jutuks virmalised. Läks kuidagi päris tuliseks andmiseks, et meil Eestis ikka virmalisi pole näha ja kui midagi ongi siis suht olematu ja kuskil Saaremaal ainult 😀 😀 Olin üsna vait ja kuulasin huviga mis lahenduseni jõutakse. Aga sinnani nad ei jõudnudki… hea, et humalas peaga veel kaklema ei hakanud oma seisukohtade pärast 😉 Noh kuidas võtta… Ütleme siis nii, et palja silmaga meil neid näha on suht harv teema. Aga seda ilmselt sellepärast, et inimesed ei oska neid vaadata taevast, telefoniekraan on ju palju lähemal 😀 😀 Muidugi eriline pidur asja juures on meil see ilmavärk. Kui neid oleks võimalik vaadelda siis meil kipub ilm enamjaolt pilves olema. Olen ise nii mõnedki korrad neid meil palja silmaga näinud aga siiski nende paremaks nägemiseks on fotokas imeline aparaat. Ta näeb seda mida silm ei näe, ainult veidi kannatust peab olema.
Ja pole see sugugi nii, et ainult põhja- või läänerannikul mere ääres näeb. Tegelikkuses näeb neid isegi päris kaugel sisemaal. Ainuke häda on, et asulate valgussaaste rikub nende vaatamise ära. Nii, et ma saan kindlalt väita, täiesti nähtavad on 😉
-
Traktorid 2
Mõned aastad tagasi sai Vasulas vaadatud vanu traktoreid. Nüüd sealt puht juhuslikult mööda sõites nägin, et kollektsioon on kõvasti suurenenud. Näha saab praktiliselt kõiki nõukaaja põllumajanduses kasutusel olnud traktoreid, muidugi ei puudu ka mõned autod ja kombain. Muidugi on siia siginenud ka üks päris huvitav traktor mille laadset pole varem kuskil kohanud. Nimelt tegu soomustatud buldooseriga, kus või milleks seda kasutati kahjuks täpselt ei tea. Aga arvata on, et ilmselt mingiteks lõhkekehadega seotud töödeks. Igatahes tehnikahuvilistel soovitan sealt läbi käia, boonuseks on sealsamas ka päris korraliku valikuga lihapood. Valikus on nii sea-, looma kui ka lambaliha kõikvõimalikes versioonides alates värskest lihast kuni vorstideni välja 😉
Üks huvitav seik juhtus ka, kui viimasel ajal üsna tihti räägitakse joogistest või muidu imelikest bussijuhtidest. Siis lisan väikse teema imelikust bussijuhist. Tundub, et seal kandis on see tavaline kui liinibussi juht peatub bussijaamas reisijate maha laskmiseks mitte nii nagu peab, vaid risti üle maantee sulgedes mõlemad sõiduread liikluseks ja tal täiesti savi kas keegi sõidab parasjagu maanteel või ei 😀 😀
-
Rebala – Jägala
Kuna paar tuttavat polnud midagi kuulnudki Ülgase fosforiidikaevanduse käikudest siis sai korraldatud sõbra eestvedamisel väike tripp. Kõigepealt ikka väike peatus lahtise kaevanduse juures millest saaks tänapäeval hea tahtmise juures teha põneva veeatraktsiooni või sportlastele aerutamiskanali. Vesi nendes sees ju aastaringi. Rebala on iseenesest huvitav, et seal on elu olnud juba ca 5000 aastat, kalmeid ja kõike muud on seal ikka nõrkemiseni. Tunnen kaasa muidugi nendele inimestele kes selles “sinises” alas elavad, isegi lagunenud asjad tuleb säilitada läbi ussi m… Aga see selleks Viskasime kiire pilgu ka mõnele kalmele. Seal luusides tuleb eriti ettevaatlik olla, kivikalmed on ideaalsed pesitsuskohad rästikutele. Neid näeb seal ikka palju ja igas värvitoonis. Seekordki jäi silma neid kalmetel õige mitmeid. Edasi liikusime Ülgasele
Kuidas Ülgasele kaevandus sai… Väidetavalt Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. 1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik. Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal.
Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Võtsime siis taskulambid välja ja asusime uurima koopaid. Osad käigud on läbitavad kuiva jalaga, osad nõuavad kummikute olemasolu kui just jalgu märjaks ei taha teha 😀 Väidetavalt peaks seal käike olema 7 kilomeetrit, mina isiklikult olen läbi käinud vast paar kiltsa. Koobaste kaugemates osades talvituvad nahkhiired, meie sinna ei roninud. Nahkhiiri nägi lendlemas ka siinsamas suht koopasuu juures. Ühe käigu põrandal oli ilmselt rebase sitt kasvatanud omale selga vahva kasuka 😀 😀
Kui koopad uuritud käisime vaatasime põgusalt ka veerohket Jägala juga
Miskil hetkel tuli sinna viuh seltskond rafti ja muude ujuvvahenditega. Karati peale ja pandi allavoolu minema. Ma muidugi mõtlesin, et süstamehed tulevad ülevalt alla aga ei.. Kusjuures korra olen näinud puht juhuslikult seal luusides kuidas miski vana tuli süstaga mööda jõge ja pani viuh kosest alla ja lasi rahulikult edasi nagu poleks koske olnudki 😀 😀
-
Hiiumaa
Sai pesakond peale pakitud ja Hiiumaale tuulduma. Väike saar, päevaga teeb tiiru peale 😀 Aga me võtsime asja rahulikult ja tiksusime 2 päeva. Nagu ikka näeb meie saartel tuulikud, nii käest lastuid kui ka korralikult renoveerituid. Käisime ristimäel, huvitav komme inimestel… Aga võrreldes seda ristimäge Leedukate omaga siis hiidlastel see mikroskoopiline 😀
Luusisime vähe ka Lõimastu kaitserajatistel kuskil keset metsa. Päris huvitav kohake, eriti kui on väike militaarhuvi. Huvitaval kombel polnudki kõik metall veel ära varastatud. Muidugi tänapäeval mingid pooletoobised vigisevad, et miks viisnurk punkriuksel jne. Võiks ometi aru saada, et see on üks kunagise kultuuri osa ja ei sega kedagi. Kui ei meeldi ei pea ju vaatama.
Edasi liikusime Tahkuna poole. Luusisime enne tuletorni veel mingis punkris. Kolasime rannas vaatasime “Estonia” mälestusmärki ja tiksusime vaikselt ööbima.
Järgmise päeval kolasime algul Kõpu ja Ristna tuletornis. Pärast luusisime veel Ristna kaitserajatistel. Mul nagu ikka vaja turnida igalepoole. Turnisin mööda trepijäänuseid tulejuhtimistorni latva. Vaade ikka päris vägev. Kuigi ilmselt selle asjanduse hiilgeajal oli vaade veel parem. Metsa polnud ees 😀 Samasugused tulejuhtimistornid on veel Suurupis ja Paldiskis . Neis kummaski ei ole ma üleval käinud. Metalltrepid on rotti pandud ja üles ei saa.
Õhtupoolikul tiksusime natuke Kassari kandis. Linnuvaatlustornist küll linde ei näinud aga linnusitasaar paistis küll 😀 Keegi taastab seal usinasti tuulikut. Leigerit nägime kah, pidavat kohalik Kalevipoeg olema 😀
Lõpuks jäi pilk peale veel visata Suuremõisa lossile ja kimada laevale. Täiesti mõnus ja hariv tripp oli
-
Lahemaa Rahvuspark
Ükspäev sai käidud Lahemaal tuuldumas. Eesmärgiks võtsime lihtsalt tsillimise ja puhkuse. Tiksusime vaikselt Sagadi poole kui nägime põllul korraga kolme kotkast. Nagu alati, siis kui on kohe vaja pole kaasas pikka toru 🙁 Noh aga paar pilti sai ikka. Ilmselt sellist vaatepilti kus on looduses korraga kolm kotkast lähestikku väga ei näe, hea kui ühte kotkast näed. Läksid küll lendu kui auto seisma jätsin aga maandusid maha tagasi mõne tiiru pärast.
Peale kotkaste imetlemist liikusime edasi Sagadi mõisa. Tegime väikse jalutuskäigu pargis. Linnud kisasid metsas üksteise võidu nii kõvasti, et isegi oma mõtete kuulmine oli raskendatud 😀 Muuseumi seinal ajasime näpuga järge kus ja mis mängufilme on filmitud. Tuleb välja, et ainult põhjarannikul on juba hullult filme vändatud. Mis veel muust Eestist rääkida.
Vaatasime ära ka metsamuuseumi ekspositsiooni. Saagide valik oli päris äge 😀 mõnest polnud kuulnudki midagi. Vitriinides oli väljas nii mõnigi delikatess mida omalajal sai sebida kas leti alt või tuttava jäägri käest. Ühes vitriinis olid erinevad käbid, mõni neist oli ikka päris pirakas. Muuseum on igaljuhul põnev, eriti linnakale kes metsa ainult piltidel näinud 😀 Ja need kes metsa kardavad minna puukide pärast võivad ka seal puugivabalt tutvuda metsaeluga 😀 😀
Sagadist edasi liikusime Vihula mõisa poole. Mõisa väravate juures künka otsas on üks tuuleveski taastatud vaatetornina. Sebisime mõisa adminnilt veski võtme, krt see oli pea poolemeetrine 😀 Kuidas küll vanasti aidamehed nendega käisid 😀 😀 Vaade ümbrusele veskist oli päris kobe.
Kui veski uuritud vaatasime ringi mõisas. Mõisa õuel rähn põristas päris usinalt ja natuke poseeris ka. Mõisas isegi automuuseum paari autoga, sai seda kah uuritud vähe. Mõisa peahoone on seest päris põnev ja ilus. Kolistasime veel veskis, seal päris palju põnevat vaadata ja ilmselt kui seadmeid veidi näppida saaks jahvatada kah.
Vaatsime ringi ka tubades, interjöör Zen tubades päris edev ja hubane. Mullivannid toas ja puha 😉 Sellistes väga mõnus tsillida 😉
Vihulast edasi läksime Vainupeale. Vaatasime ringi mererannas ja surnuaial. Pisikesel surnuaial on näha väga palju erinevas stiilis riste. Sealsamas on ka päris huvitav pisike kabel. Kabelis sees seekord ei käinud aga tulevikus katsume selle ka ära teha. Mererannas olid ka mõned tünnidest tehtud pesakastid aga asukaid veel näha polnud. Vainupeal seekord lõpetasime tripi ja sõitsime koju tagasi.
