-
Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.
Tuli mõte pisut pesakonda tuulutada ja Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et kuidagi saarele saab.
Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.
Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.
Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike.
Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.
Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.
Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.
-
Haapsalu piiskopilinnus
Ühel kenal suvepäeval sattusin luusima Haapsallu. Haapsalus on kaks huvitavat kohta kus peab kindlasti käima kui juba seal. Piiskopilinnus on lahe igal aastaajal. Iseenesest on see ka natuke teistmoodi linnus, siin on kirik linnusega kokku ehitatud mida tavaliselt väga ei näe. Ja mis eriti põnev, et augusti kuuvalgetel öödel pidavat kirikuaknal nägema valget daami 😉 Piiskopilinnust hakati ehitama ilmselt 1250-ndail või veelgi varem. Samal ajal pandi alus tulevasele linnale, mille asustuse vanimad jäljed on dateeritud 1240. aastaisse. Kirjalike allikate põhjal on teada, et linn oli Saare-Lääne piiskopi residents 14. saj keskpaigani, kuid jäi oluliseks keskuseks kuni piiskopkonna likvideerimiseni 1559. aastal. Pärast Vene-Liivi sõja (1558–83) aegseid rahutuid aastaid, mil linn kuulus vahelduva eduga erinevaile vaenupooltele, valitsesid 1581- 1710 linna rootslased. 18. saj algusest kuni 1918. aastani oli linn Vene riigi provintsikeskuseks. Teame ka, et Haapsalu elanikkond oli paljurahvuseline: sakslaste ja eestlaste kõrval andsid linnapildis tooni rootsi juurtega linlased.
Linnuse ja linna arengusse on jätnud jälje mitmed konfliktid: piiskopkonna kodusõda 13.–14. saj vahetusel, vitaalivendade rüüsteretk 1427. a jne. Keskaegse ilme kaotas keskus 16. saj II poole sõjakeeristes. Siis hävis enamik hooneist ja linnakindlustustest ning linnus kaotas sõjalise tähtsuse. Praeguse välimuse sai Haapsalu vanalinn 19. saj II poolel, mil pärast ravimuda avastamist kujunes linnast hinnatud kuurort. Siis rajati promenaad ja pargid ning ehitati esinduslikke villasid ja suvemaju.Sattusin luusima sel ajal kui kirikus oli väike tseremoonia, seetõttu õnnestus sisse kah kiigata. Edasi külastasin muuseumi, seal oli igasugu põnevaid vidinaid 😀 😀 Alkeemikute töölaud kus üritati muuta kõik kullaks jne.
Peale muuseumi külastust tegime väikse õhtusöögi ühes müüriäärses kohvikus. Toit ja miljöö oli väga mõnus. Lõpuks kui oli hämardunud jalutasime veidi veel linnuse territooriumil ja sealt suundusime edasi nautima õhtust promenaadi. Õhtuhämaruses promenaad on jalutamiseks super. Soovitan soojalt kui sinnapoole on asja.
-
Maakaitsepäev Kosel
Mõned head aastad tagasi korraldati maakaitsepäev Kosel. Kui asi juba peaaegu oma õuel korraldatakse siis tuleb ju ikka vaatamas käia. Asi Algas keset küla paraadiga kust osalised ja mõningane sõjatehnika liikus lauluväljaku poole. Lauluväljakul näidati rahvale lähemalt veidi sõjatehnikat, päästetehnikat jne. Püsti olid ka erinevate jõustruktuuride promotelgid. Erilist rõõmu valmistas see muidugi lastele, kes said igalpool turnida ja näppida kõike 😀
Päästeamet oli oma Bronto püsti ajanud ja mürasid veekahuriga metsa kohal. Ega hing rahule jäänud 😀 😀 tahtsin ka korvist alla vaadata ja paar pilti teha. Vähe kauplemist ja juba saimegi sõbraga korvi. Ülevalt metsa kohalt oli päris hea vaade alla, sai isegi mõned pildid tehtud mälestuseks.
Kindlal maal tagasi käisime uurisime mida promotelkides näidatakse. Nagu mehed ikka näppisime veidi relvi ja läksime helikopterit vaatama heinamaal. Mõne aja pärast lendas helikopter minema ja platsi said enda käsutusse jõustruktuurid ja taaskehastajad demoesinemiseks.
Kõigepealt politsei näitas kurjakate kinnipidamist ja muid vigureid. Natuke tehti tossu ka 😉 Isegi üks sisalik pistis pea urust välja ja uuris mis toimub tema jahimaadel 😀 😀
Ja lõpuks oligi taaskehastajate aeg käes. Aadu ja Jossifi mehed läksid kokku. Tegid palju pauku ja maja panid ka põlema.
Kui maja maha põletatud, palju tossu tehtud ja lahing peetud korjati oma “laibad” kokku ja marsiti platsile. Platsil väike rivistus ja mõlema poole varustuse tutvustus.
-
Merepäevad
Ükspäev sai käidud ajaviiteks luusimas merepäevadel. See oli veel siis kui lennusadamat ja angaare alles renoveeriti 😀 😀 Püsti oli ainult kest ja Lemps seisis kai ääres. Praegu on muidugi Lemps kuival ja soojas lennusadamas kõigile vaatamiseks – imetlemiseks. Iseenesest vesilennukite angaarid on kerkinud osana Peeter Suure Sadamast aastatel 1916–1917 unikaalsetena nii oma suuruse kui ka ehitustehnoloogia poolest. Hoone põhiplaan on 39 x 109 meetrit ja tegemist on esimese nii suuremahulise ilma sisetoestuseta raudbetoonkoorikehitusega kogu maailmas. Vesilennukite angaar on ehitismälestis ja kantud 1996. aastal Eesti muinsuskaitse kaitsealuste objektide loendisse kui maailma esimene koorikbetoonist rajatis. Angaari projekteeris Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud selliseid kuulsaid raudbetoonkoorikehitisi nagu Sydney ooperimaja.
Sai luusitud erinevate laevukeste peal ja sees nõrkemiseni. Muid erilisi atraktsioone nagu väga ei olnudki peale laevade. Rahvast ka vähevõitu, sai rahulikult ilma trügimata käia.
Kui lennusadamas sai isu täis luusitud kimasime kaatriga Vanasadamasse. Seal oli ka väljanäitusel mõned laevad, nende hulgas ka jäämurdja Tarmo. Isegi üks välismaine sõjalaev koos helikopteriga oli kai ääres.
-
Viikingitekülas vol.1
Ükspäev möödaminnes põikasime sisse Viikingitekülla kohvi jooma. Järsku kostus linnusest metallikolinat. Lonkisime vaatama mis toimub. Linnuses käis kõva andmine. Viikingid polnud ilmselt omavahel midagi ära klaarinud ja andsid nüüd relvadele valu 😀 😀
Isegi mõned naised olid haaranud relva järele ja raiusid usinalt vastast.
Võitlus oli vägev ja mehi langes nagu loogu. Siiani ei tea mida seal ära ei jagatud 😀 😀 -
Naissaar
Seekord oli Naissaarele minekuks jube kehv ilm aga mis teha töö ei oota 😀 Sain vaevu asjad tuppa visata kui juba kihutasid turistid bussiga õuele 😀 😀 Õnneks mul nendega asja polnud. Kolja kimas nendega mõne hetke pärast edasi majaka suunas. Läksin tegin oma tööasjad ära ja kobisin sauna sooja.
Järgmisel päeval tulid mõned sõbrad kah saarele. Tegime seekord plaani luusida militaarobjektide sisemuses. Väljast juba neid passitud küll ja küll. Mõnes kohas isegi oli veidi säilinud mõningaid seadmete jäänuseid. Metallikratid polnudki jõudnud kõike kokkuostu tarida 😀 😀 Mõnes käigus oli nii palju vett, et ega väga käia ei saanud. Vett ikka nii pool meetrit ja rohkem. Käimisega peab suht ettevaatlik ka olema, et mõnda auku ei astu. Selle luusimisega jätkus põnevust terveks päevaks. Peale usinat kolamist käikudes kobisime ära sauna.
Järgmisel päeval kolasime vähe mööda luiteid ja randa. Muidugi ei saanud ju jätta käimata ka Rähnipesas 😀 😀 Lõpuks sadama poole tiksudes märkasime, et miski eriti julge lind oli pesa teinud raudteel relsi alla. Kiirustasime ruttu eemale, et linnuke saaks pesale tagasi tulla. Sadamas oli kai pealt vägev vaadata kuidas ogalikud veepinnalt midagi nokkisid. Varsti oli meie alus ka kohal ja kimasime Tallinna poole 😀
-
Alatskivi
Sattusin kuidagi puhtjuhuslikult luusima Alatskivi kanti. Kui juba seal siis tuleb ju ringi ka vaadata. Tegin väikse tiiru pargis, tutvusin ümbruskonnaga. Kui pargis tiir tehtud üritasin tutvuda lossiga. Seal käis päris usin remont ja hoone oli tellingutes.
Remondi tõttu ekskursioone majas ei tehtud aga lubati ringi vaadata omal käel. Eks ma siis natuke luusisin 😉 Isegi seal kuhu muidu ei lasta. Kui esimene korrus läbi vaadatud võtsin ette teise korruse ja lakapealse.
Eks ikka oli sisse vaja vaadata korstnasse ja igasugu nurgatagustesse. Lakapealsel olid sellised huvitavad väiksed toakesed, mille kasutusotstarve jäi mulle algul selgusetuks. Pärast küsisin adminnilt mis värk nende tubadega on. Sain teada, et need olid omaaegsed teenijate toad.
