-
Veidi nikerdamist.
Ükspäev plix helistas, et kle paps mul siin 2 puslet. Kleebin papi peale sa pane neile raam ümber. Nujh see selleks aga siis kui need pusled minuni jõudsid papile kleebituna tuli nii mõnigi selline sõna mis väga trükimusta ei kannata 😀 😀 Kurja ma mõtlesin, et plix need normaalsele papile kleebib ja pusledel on ka normaalne mõõt… Aga kus sa sellega, pusle oli kleebitud õhukesele lainepapile ja miskit eriti haiget mõõtu 32,5×47. Küsisin miks seda normaalses pildiraami mõõdus ei tehtud, väidetavalt ei olevat olnud võimalik teha. Egas midagi tuli aretama hakata… Kõigepealt robustselt noaga servad maha, et mahuks 30×45 pildiraami. Õnneks olid sellised pusled kus kannatas servi kärpida. Edasi tuli see kõige sitem teema, lainepapp õhukeseks vaja saada 😉 Natuke veega immutamist ja sai ilusti niipalju maha, et jäi ainult kattekiht. Kartsin, et vesi laseb ka pusle liimi lahti aga õnneks ei lasknud. Kui see samkompunn oli ära kuivanud niisutamisest siis edasi juba delo tehniki 😉 Sobis ilusti raami.
Tulemuseks said sellised enamvähem kaubandusliku välimusega pildid. Rasked ajad… käib küll 😉
-
Ruunitegu.
Tegin Viikingite külas järjekordse ruunitalismani õpitoa. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli jälle veidi eriline seetõttu, et esimene õpituba mille tegime väljas. Ilm oli täitsa mõnusalt päiksepaisteline, kuigi tuul oli tiba jahedavõitu aga see väga ei seganud. Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Bulgaaria – Serbia vol.8
Lõpuks sai Albenast kopp ette ja hakkasime end kodupoole vedama. Mõtlesime, et Serbias pole veel käinud… Mõeldud tehtud panime sinnapoole jugama aga krt keegi ju ei tulnud selle peale, et see pole EU ja seal peab pass kaasas olema. Mul ainult ID kaart kaasas 😀 Bulgaariast Serbia poole sõites nägi tee ääres ikka igasugu põnevat elu. Putkalinn ja krt teab mis veel 😀 😀
Bulgaaria – Serbia piiril ma selle alles avastasingi, et pole passi 😀 Mõtlesin, et nüüd asi p… ja tuleb ulmering sõita ümber Serbia. Aga õnneks oli piirivalvur täitsa norm vana ja kuidagi saime suheldud. Muretses ainult, sitta see pass aga kuhu ma templi löön piiriületuse kohta 😀 😀 Lubas mulle selle otsaette lüüa, et teinekord oleks meeles pass kaasa võtta 😀 😀 Lõpuks saime kaubale, et lööb selle mulle käe peale 😀 ja saimegi probleemideta Serbiasse.
Mõtlesime, et Serbias on peale sõda veel varmeid ja kuuliauke igalpool näha aga ei olnud miskit kuskil paista. Aga ega meil polnud väga aega kuskil ringi ka vaadata aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Teed olid ikka ägedad mägedes, et tea mismoodi rekkad sinna ära mahtusid aga kuidagi nad seda tegid 😀 Vaated olid ikka ägedad mägedes. Serbia – Ungari piiril mõtlesin, et nüüd tuleb uus k…. passi pärast. Näitasin Serbia piirivalvurile ID kaarti ja templit käe peal, vana pidi naerust püksi tegema lõi käega ja ütles kaduge minema teisi isegi ei hakanud kontrollima 😀 😀 Sellega meie seiklus Balkani poolsaarel lõppeski selleks korraks.
-
Matk Kämbla metsas
Seekordne matk sai läbi viidud ühele toredale seltskonnale Kämbla looduskaitsealal. Kaitseala eesmärk on on kaitsta sealseid haruldaste loomade, nagu I kategooriasse kuuluva lendorav elupaiku ja kaitstavate taimeliikide: kaunis kuldking, eesti soojumikas ja mitmete käpaliste kasvukohti. Kaitseala metsi läbivad mitmed lubjarikaste allikatega soonikud. Rada kulgeb läbi puutumatu ürgmetsa kus näeb üle 100 aasta vanuseid kuuski, mände, haabu jne. Raja teevad põnevaks erinevad takistused nii puude kui vee näol mida muudel matkaradadel väga ei kohta. Raja Saula poolses otsas on RMK lõkkeplats, kus on võimalik puhata, läbi viia mänge/arutelusid ning pikniku pidada. Matka alustasime seekord Viikingitekülast ja liikusime mööda ürgmetsa kuni Tuhala peakraavini. Kaugemale ei ole lühikese matka puhul otstarbekas minna. Edasi-tagasi matk võtab aega ca 1,5 tundi, kui ei peatu RMK lõkkekohal pikniku pidamiseks. Seekord seda plaanis ei olnud.
Tuhala peakraavi purre oli isegi alles ja terve. Tavaliselt kevadine suurvesi viib selle ära 😉 Seekordsel matkal loomi ei kohanud, kuigi värskeid kitse ja rebase jälgi oli märgata küll ja küll. Uurisime veidi kobraste elutegevuse jälgi, mõnes kohas olid nad langetatud ikka väga jämedaid haabu. Metsas näeb hulgaliselt põnevaid “fotoseinu” mille juures tavaliselt teeme ikka mõne pildi. Ega seekordne matk ei saanud kehvem olla 😉 Kiirelt paar klõpsu ja liikusime tagasi viikingitekülla. Seal tegin kiire küla tutvustuse, arutlesime vähe viikingite teemal.
-
Bulgaaria vol.7 Albena – Varna
Ühel nürida hommikusöögi ajal pidasime plaani minna Varnasse luusima. Albenas aia taga oli bussipeatus, vedasime ennast sinna ja kobisime bussile. Pilet maksis 5 kohalikku raha. Miski tunnikese pärast olimegi Varna kesklinnas. Varna on Bulgaaria suuruselt kolmas linn, mida nimetatakse Bulgaaria sadamate pealinnaks ning Musta mere kuningannaks. Varna on oluline turismi- ja kultuurikeskus. Linna ajalugu ulatub kaugesse minevikku, linna matmispaigast on välja kaevatud aare, millest leiti maailma vanimad (u 4000.a. eKr) kuldesemed. Neid saab näha Varna ajaloomuuseumis. Rooma impeeriumi kolme sajandi pikkust hiilgeaega tõendavad hästisäilinud Rooma termid.
Kaasaegne Varna on populaarne ja atraktiivne Musta mere kuurortlinn. Rohkete muuseumite, baaride, kohvikute, restoranide, ööklubide ja kauplustega Varna pakub nii noorematele kui ka vanematele reisijatele suurepärast võimalust mitte üksnes tuhande aasta vanuse linna ajalooga tutvuda, vaid ka meelt lahutada. Külastamist väärivad nii ajaloo-, etnograafia- ja meremuuseumid kui ka mereaed hiiglasliku akvaariumi ja delfinaariumiga. Me tsillisime niisama natuke. Kõigepealt ikka panime kirja millal tagasi saab ja siis nurga taha aiasaaduste turule. Valik oli ulmeline ja suht mõistliku hinnaga. Ainukesed asjad mis kallid… arbuus ja ploomid ja seda tippajal… Krt arbuuse olid kõik põllud täis ja ploomid kasvasid nagu võsa igal pool. Ma ikka õige mitu arbuusi tõin põllult 😉 ja ploome korjasin rannas jalutades. 😀 😀 Edasi kolistasime kohalikule turule, vahepeal nägin ühel vaateaknal meie rahvusvärvides bikiine, no mitte ei saanud pildistamata jätta 😀 😀 Kohalik paljukiidetud turg ei olnud midagi erilist, umbes nagu meie Kadaka turg oma hiilgeaegadel 😀 Turu kemps oli ka veel auguga põrandas.
Peale turu uuringuid tutvusime väheke ka kultuuriga. Uudistasime kohalikku katedraali nii seest kui väljast. Varna katedraal asub linna keskel ja püstitati vene sõdurite mälestuseks, kes langesid Bulgaariat türklaste ikkest vabastades. Pühakoja sisemuses kohtab siin-seal mõtlema paneva ajalooga esemeid, näiteks viimase vene tsaari annetatud 50 ikooni ja palju muudki. Tasub külastada pigem hommikusel ajal, siis on vähem rahvast.
Kuskil kõrvaltänavas olid ka mingid varemed aga mis või kus ei õnnestunud kuskilt lugeda. Ehituskultuur on seal kuidagi huvitav, kõrvuti näeb nii uut kui vana ja nagu aru sain siis viginat kohaliku muinsuskaitse poolt palju ei ole.
Ja oligi ag niikaugel, et pidi vedama ennast bussile. Motopolitseid nägi mitmes kohas tiksumas. Isegi mingit avariid vormistasid tänaval. Lõpuks bussis ja kimasime tagasi Albena poole. Sõitsime mööda mingist muuseumist kus paistsid nii laevad, raketid kui helikopterid. Kahjuks seal muuseumis ei käinud aga ma veel jõuan sinna ükspäev 😀
-
Välek 2017
Sai Välekil aidatud kontrollpunktis lisategevust teha. Lisategevus peab olema kõigil võistkondadel lihtsalt teostatav. Ega midagi, läheneme asjale loominguliselt….. tükk vineeri, paar optimaalse suurusega auku sisse, jalad külge ja mõned tennisepallid. Asja mõte oli, et teatud kauguselt pidid võistlejad viskama tennisepallid läbi augu. Igati võimetekohane tegevus kõigile 😉 Kontrollpunkt oli meil metsas väikse oja kaldal. Ca 1 meetrine veetõke tuli ületada rippes 😀 😀 Algul mõtlesime, et paneme lisaülesande enne veetõket aga see oleks olnud liiga lihtne 😉 Peale veetõkke ületust on ikka asi põnevam… käed värisevad ja palli auku saamisega on probleem 😀 😀 Nii tegimegi, et asi läks püsti peale veetõket… Varsti olidki kohal esimesed võistlejad ja asusid takistust ületama. Kuna lisaülesande juures mind veel vaja ei olnud siis panin natuke rohkem rõhku pildistamisele. Ja oli mida pildistada 😀 😀 Päris häid kaadreid sai 😉
Nii mõnigi proovis vee sügavust ja soojust 😉
Kuhu sa kontrolllehe ikka paned tõkke ületusel kui käed kinni 😀 😀 Hambad aitavad 😉
Vahepeal viskasin pilgu peale ka lisaülesande tegijatele. Noooh ikka üsna keeruline oli värisevate kätega visata täpselt 😉 Traditsiooniliselt aitas ajavõtul seinakell hädast välja, jõuad sa koguaeg telefonist aega vaadata 😀
Siin vee mõned stiilinäited veetõkke ületusest 😉
Lõpuks olid kõik võistkonnad meie kontrollpunktist möödunud, korjasime kola kokku ja läksime vaatama jõe ületuse kontrollpunkti. Ega seegi igav polnud 😉 Ka seal nägi põnevaid stiilinäiteid vee sügavuse ja temperatuuri mõõtmisel 😉
Veetõkked on alati olnud lemmikülesanded võistkondade seas ja neid nõutakse aina rohkem ja rohkem 😉
-
Bulgaaria vol.6 Albena – Kaliakra
Peale Balchikis käimist järgmisel päeval mõtlesime, et uurime ka vähe Kaliakrat. Sõime hommikul kõhu täis ja panime punuma. Ega me Kaliakrast midagi ei teadnud, kohalikud ütlesid, et see on läheduses ja vägev koht. Eriti ägedad pidavat olema neeme otsas olevad kindluse varemed ja vaade merele. Eks me siis sügasime otse sinna neemele. Kurja oli tõesti vägev vaade merele, pidavat olema ca 70 meetrit kõrge kohati see neem.
Kohapeal nagu ikka iga turistiatraktsiooni juures turistinänni ja söögi müük. Meid see väga ei huvitanud, nautisime vaadet ja luusisime varemetes. Väidetavalt saab seal ka delfiine vaadelda aga meie kahjuks ühtki ei näinud. Neeme all pidid olema koopad kuhu saab ainult meritsi ja need olid ühenduses kindlusega, koopaid kasutati laevade laadimiseks jne. Tänapäeval on ühes koopas muuseum. Kahjuks me sinna sisse ei saanud. Meri oli neeme tipus päris huvitav, nagu oleks pooleks jagatud üks pool hele teine tume. See piiri koht oli populaarne ujuvvahenditele, neid hulpis seal ikka hullult. Mis oli ka äge, et teod ronisid palavuse eest kõrte otsa. Seda vaadet mujal ei kohanud peale Kaliakra.
Tagasi sõitsime läbi küla. Päris äge oli näha maja seintelt, et sealkandis tuntakse ka Tarjat ja Billyt 😀 😀 Iseenesest päris vägev koht oli ja soovitan igaljuhul külastada. Albenas töllerdasime veel ringi mööda randa ja kohvikuid. Mõned reisiseltsilised ostsid kokku meeneid kuigi meil oli veel Varnas käimata 😀
