-
Türgi tripi neljas päev
Niiiiii… neljas päev, kui pestud kustud kammitud välja hommikusöögile. Kui algselt teadsin, et täna tuleb kohe kiirelt jalad selga võtta ja kanjonisse tormata, eile ju sisse ei saanud, sest Ziilu pidi tööle minema peale lõunat aga naised siin omavahel midagi sebisid… osa asju tehti juba miski trikiga eile ära ja tormama ei pidanud. Siiani ei ole veel matsu jaganud mismoodi see töötegemine ja tööjaotus siin käib. Miskit ei ole kindlat 😀 😀 koguaeg midagi muutub. Iseenesest on nii tööd ja vaba aega jube s… planeerida kui asjad on jooksvalt muutumises 😀 😀 Aga ju siin ollakse sellega harjunud ja miski trikiga leitakse ikka vaba aega kah, nagu ma kogenud olen. Tegime Ziilu ja Tiinaga kohalikus Osmanis kiire kohvi ja söögi, süüa antakse siin palju nagu alati. Siinses kohvikus pannakse kohvitassi kõrvale 2 lusikat…. üks neist on päris heast shokolaadist 😉 Kui kõhud täis viskasime Tiina asju ajama ja ise sügasime Ziiluga kanjonisse kolama.
Jõudsime kohale viimasel hetkel, veel oli puude all varjus mõned parkimiskohad saadaval 😉 Sebisime piletid ja hakkasime vaikselt lonkima, ca 2 kiltsa pidi olema sinna. Veidi lonkides oli näha kalju seest väljaulatuv puitrenn ja mõnus jahe vesi nirises, väike käte ja näo jahutus ning edasi mööda teed. Tee äärde jäi paar ülespaisutatud veega tiigikest kus oli üllatavalt selge vesi. Kalu ujus täitsa palju selles tiigikeses.
Natsa edasi lonkides oli tee ääres kaart ja mitmes keeles kanjonis liikumise reeglid. Samas oli ka mingi pisike koobas ja selle servas kasvav põõsas. Muidu poleks sellest midagi erilist aga kurja… puu oli jummala peenike aga selle juurikas oli tõsine jäme vorst ja ulatus koopasügavustesse…. Läksin sisse ca kümmekond meetrit aga lõpp juurikal ikka ei paistnud. Kaugemale ei tahtnud väga turnida oma haige jalaga. Lonkisime edasi mingi pisikese kohvikuni. Sealsamas said soovijad mööda trosse laskumist proovida, paar trossi olid päris pikad. Ühte mööda sai lausa laskuda taamal oleva silla peale. Korra mõtlesin, et prooviks kah aga ei tahtnud oma haige jalaga igaks juhuks riskida. Las teiseks korraks jääb ka midagi 😉
Edasi otsustasime minna ülesvoolu mööda paremal kaldal olevat teerada mitte vasakul kaldal olevat teed. Tegelt oli sellel väike tagamõte ka…. lootsin näha mõnda elukat või madu. Aga peale mingite imelike puude mis koore maha viskavad ja ühe pisikese sisaliku ei õnnestunud kohata kedagi. Lonkisime mööda rada väikse rippsillani, sealt edasi rada enam ei läinud vaid suundus üle kanjoni teisele poole tee peale. Krt mu jalg hakkas tõsiselt tulitama ja kiskus korralikult paiste, mõtlesime, et turnime alla veeni ja lähme mööda vett edasi, äkki jahutab jalga….
Hea, et olin hommikul jalga pannud mitte oma luusimise kingad vaid paar päeva tagasi poest ostetud miskit rannajalatsid. Maksid 10$ küsisin palju alla saab öeldi nu 8$, ma muidugi, et davai teeme 7 €… müüa seletab, et ei saa, ma seletan, et 7 ja kogu lugu 😀 😀 aga tegelt ju 7 € ongi jämedalt 8$ siis tagantpoolt miski teine müüa ütles pole probleem võta 😀 😀 Iseenesest olid need turnimiseks suht mugavad ja nendega kannatas vette minna. Krt alla jõudes mõtlesin, et mägijõgi…. vesi ilmselt jääkülm. Katsun vaikselt varbaga 😀 😀 aga kus sa sellega vesi hullult soe. Kohe raginal vette, jube mõnus oli, istusin ühe kivi otsa jalad vees.. Päris hästi jahutas tulitavat jalga, isegi paremini kui soolane merevesi eile. Eks siin mängis rolli ka kiire veevool. Päev oli hullult palav ja Ziilu läks ujuma, ta kurivaim oli juba kodus ujukad selga ajanud vist. Mõtlesin, et läheks jahutaks ka aga kus sa sellega… mul ju ujukaid kaasas polnud ja kuda sa ikka palja kellaga lääd naisterahva juuresolekul 😀 😀 Tsillisin niisama… vaatasin, et lisaks kaladele ujus siin ka nii mõnigi konn või krabi. Veidi aja pärast lonkisime mööda vett edasi niikaua kui saime. Varsti tuli üks sügavam koht kust ilma ujumata poleks vist läbi saanud. Ronisime kaldast üles tee peale ja läksime edasi. Kusjuures üleval polnudki vaated nii efektsed kui all. Igaljuhul soovitan huvilistel teha sama, minge mööda vett, sitaks äge on.
Ülevalt alla kanjonisse vaadates oli näha ilus kohati sinise, kohati rohelise tooniga äärmiselt läbipaistev vesi. Nii mõneski kohas tee ääres on sellised ägedad puidust veevõtu või jahutuse kohad. Vesi ise sinna on veetud plasttorudega kusagilt üle mägede. Lõpuks olime nii kõrgel üleval, et edasi hakkas väike langus.
Languse lõpus oli selline väga ilus pisike järveke kus sai ujuda või igasugu muid atraktsioone nautida. Siinsamas olid lukustatavad riidekapid ja said rentida omale kiivrid-päästevestid ning veemõnusi nautida. Sinna kaljude vahele ujuma lasti ainult päästevesti ja kiivriga. Kuskil seal nurga taga pidavat ka äge juga olema. Me sinna vaatama ei saanud minna kuna mul polnud ujukaid 🙁 Neid kes käsitsi siia veemõnusi nautima tulla ei viitsinud vedasid väravast siia ja tagasi kastikad. Rahvast oli siin ikka piisavalt. Vot see on nüüd küll see koht kuhu ma tahan tagasi ja seda koske ka näha. See koht läks juba uue tripi jaoks lukku 😉 Siit tiksusime juba mööda teed tagasi. Aga vot siin oleks olnud paremad minu luusimise kingad. Nendesse rannakatesse läks alalõpmata liiv sisse ja hõõrus taldu. Väravas tervitas meid hani kes demonstreeris oma pesemisoskust. Väravast kanjoni lõppu on 2 kiltsa. Me tiksusime seda vahet 5 tundi ja ilmselt oleks veelgi läinud kui oleks juga vaatama läinud. Seega Kanjoni jaoks tuleb varuda terve päev 😉
Kemeris tagasi käidi kontorist käidi läbi… ma ikka plaanisin juba mitu päeva hamammi minna aga ei saanud ega saanud. Üksi ei tahtnud minna, kauplesin seltsilisi kaasa, et ma teen välja aga kus sa sellega… Kontoris miskit sebiti ja öeldi homme saab. Käisime luusisime vähe linnas, mnjh peab ütlema, et tõsi mis tõsi… nüüd juba korduvalt nähtud, et kõik õitseb ja need kassid…. 😀 😀 😀
Lõpuks surmväsinuna otsustasime kuskil tankida ja kodu kotile kobida. Seekord murdsin traditsiooni ja omletti ei võtnud 😀 Mõtlesin proovida seda koleda kujuga kala 😉 Tellisime toidu ära ja nagu ikka tassitakse laud toitu täis ja vesi käib kah automaatselt laual. Kusjuures kala oli üllatavalt hea ja sugugi mitte luine. Meenutas maitselt natuke meie ahvenat. Lõpuks kõht täis kobisime vaikselt kodupoole. Aga noh saad sa siis kodu kohe minna kui teele jääb veel miljon koogipoodi 😀 😀 Krt igavene pirkas koogipood kus üks kook ahvatlevam kui teine… Mul ju see häda, et ei maitse need hullult magusad koogid. Võtsin ühel saaliteenindajal nööbist kinni ja hakkasin järjest uurima mida koogid sisaldavad ja kui magusad on. Lõpuks selgus, et ega vähemagusaid kooke nagu ei ole olemaski sealmail. Aga peale pikka arutelu ikka midagi leidsime mis ei olnud väga magus. Sai see ära proovitud, ei olnud jah magus…. normaalne oli 😀 Jälle surmväsinud ja palju emotsioone. Koju kotile….
-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
-
Türgi tripi teine päev
Hommikul tiksusin vaikselt linna, oli ise kolamise päev. Ziilu rügas tööd teha ja seltsi pakkuda ei saanud. Aga pole hullu linn pisike, saab ruttu selgeks ja igaks juhuks käsigeps kaasas 😉 Tiksusin vaikselt mööda pisikesi tänavaid otsides meelepärast söögikohta. Vahepeal näppisin vähe mušmulat ja mooruspuu vilju. Täitsa söödavad muidu. Mušmulade aeg on suht läbi saanud, juba enamus ära kuivanud puu otsa. Lõpuks jõudsin jalakäijate tänavale, uurisin vähe poodides pakutavat. Toidupoodi kui sellist väga ei leia, on ainult ehted, riided ja magus, üle ühe praktiliselt, natuke tehnikapoode ka. Sealt saab telefonile ühtteist muud tarka ei midagi. Aga mis turistile ikka vaja on peale ehete ja telefonividinate. Kaupmehed on 2 in 1 😀 😀 nii müügimehed kui sisseviskajad. Kohe kukutakse midagi pakkuma kui mööda lähed, turistihinnad on üsna krõbedad aga kaubelda annab ka tuima näoga. Panin tähele, et vene turist väga ei kauple mis küsitakse seda maksavad, ilmselt raha küll 😉 Sain jutule ühe kohaliku reisipakettide ja muu huvitegevuse müüjaga. Täitsa tore vana oli, väga hea vene keelega ja teadis Eestist päris palju… isegi kohanimesi. Üritas mulle pakkuda kõikvõimalikke tegevusi alates hamammist kuni lennuni Istanbuli. Ütlesin talle, et mul siin oma reisikonsultant 😉 ja saan ehk veel soodsamalt 😀 😀 Muidugi pakkumised on siin huvitavad ja tänaval suht mõistliku hinnaga. Ja mis veel on huvitav selle asja juures, et ükskõik mis paketi ostad, ei pea sugugi pead valutama kuidas sa sinna ja tagasi saad, piisab vaid sellest kui ütled kus hotellis elad. Sulle öeldakse kohe mis kell transport hotelli ees sind ootab, et viia ja tuua. Selles mõttes on korraldus super. Lõpuks põikasin sisse ühte kohvikusse ja tellisin väikse söögi. Kui kõht täis küsisin arve. Äge 21 sajandil tuuakse sulle käsitsi kirjutatud arve 😀 😀 Kusjuures maksta saab suht millega iganes…. kohalik, euro, dollar, rubla, kaardiga. Kohe konverditakse sulle sobivasse valuutasse kõik hinnad. Mu arve oli 28 kohalikku, see nats üle 4 eurtsi aga süüa sai sitaks selle raha eest. Kusjuures toidu kõrvale toodav sai on jube hea, seda võibki sööma jääda. Meie sai on ikka saepuru selle kõrval.
Kui kõht täis käisin töllerdasin piki peatänavat nii kaugele kui viitsisin. Mina selline nurgatagustes käia vaatasin, et peatänavad suht puhtad ja vinks-vonks aga nurgatagused on suht räpased. Ja paar ägedat asja jäi silma…. põhimõtteliselt on igal nurgal telefoniputkad kõikvõimalike kujundustega. Ja kõikvõimalike pankade pangaautomaatide rivid kah suht tihedalt, uurisin mõnda lähemalt. Päris huvitav oli… tundus, et välja saad võtta sula nii kohalikus, euro või dollari variandis. Samuti oli huvitav, et linnas ei näe rahva hulgas siblimas – sittumas mitte ühtki linnuparve, kuid linnulaulu on kõikjal kuulda. Ilmselt on siin abiks need kassid mis kõikjal peesitavad 😉 Tänavatelt saab rentida mis iganes sõiduvahendeid alates autodest lõpetades rollude, ATV, bagide ja jalgratastega. Rollud ja muud sellised väiksemad kulgemisvahendid on enamjaolt elektrilised ja neid näeb suristamas kõikjal.
Tee ääres kasvas päris palju pilliroogu aga jube suur teine 😀 Viinamarjad hakkavad ka juba varsti valmis saama. Tänava ääres nägin, et siinmail tuntakse ka viikingeid 😀 😀 täitsa viking hotell oli olemas. Kuskil nurgataguses nägin rolluvenda kes oli rollule ägeda käru taha aretanud ja käis korjas sellega prügikastidest metalli kokku 😀 😀 Krt käru disaini ei jõudnud uurida, pani minema enne kui ligi jõudsin aga tundus, et käru kliirens oli regullitav kas õhu või õliga.
Jõudsin väikse ringiga jalakäijate tänavale tagasi ja lonkisin ranna poole, väljas hullult palav +30 aga suht talutav. Tegin ühes kohvikus väikse kohvi ajaviiteks. Isegi Eesti lipp oli üleval 😉 ja seda Türgi silma näeb igas võimalikus ja võimatus kohas, isegi tänavasillutise sees võib neid näha. Pidavat kaitsma kurja silma ja kaetamise eest 😀 Krt ja siis paugatas järsku, et kuskilt vaja lilled leida… minu personaalgiidil homme sünna. Ja saad sa aru mitte ühtki lillepoodi… küsin siis ühelt kaupmehelt, et kus lilli müüakse… Öeldi, et vaata siin käib miski vennike lillekorviga mööda tänavat edasi-tagasi ja pakub kõigile lilli aga keegi ei osta 😀 😀 Nüüd kui sina küsid siis teda näha ei ole 😀 😀 Ütles veel, et sama tänava teises otsas mis on suht äärelinn juba on miski lillepood. Tuiasin seda otsima, leidsin ka aga seal oli valik suht olematu ja niru. Jäid ostmata… Lonkisin tagasi ranna poole omal kael kahekorra, et äkki on tänaval ikka see vennike kes pidavat müüma lilli aga ei miskit… Rannapargis miski hotelli ees oli kuldmehike, eemalt paistis jummala Lenini moodi 😀 aga lähemale jõudes selgus, et ikka ei ole Vovka. Parkides on üsna palju ka laste mänguväljakuid ja drenazööre. Lonkisin vähe mööda randa, isegi üks piraadilaev oli sadamas kliente ootamas 😉
Kui rannas ka tiir tehtud tiksusin vaikselt kodu poole. Huvi pärast vaatasin tänavatel ikka auto numbreid, et palju siin turiste autodega on aga ülla-ülla neid ikka äärmiselt vähe, eile nägin araabia numbritega Länkarit, täna nägin araabia numbritega Mustangit ja ühte vene numbritega BMW muid silma ei hakanud.
Lõpuks jõudsin ringiga kodu tagasi. Oli veel plaan õhtul Göynüki kanjonisse minna kui auto saab ja ziilu sõita jaksab peale tööpäeva. Auto sai ja sõita jaksati ka 😉 Kimasime kanjoni poole minema. Huvitav on see, et jube palju jõesänge on mis suhteliselt kuivad aga ilmselt vihmaperioodil on vett hullult. Seda oli aimata juba sängi laiusest. Jõudsime kohale kella 18 ajal kuid sisse meid enam ei lastud, öeldi, et 18.30 suletakse. Mis siis ikka luusisime siinsamas vähe ringi, vaatasime kanu ja muid pudulojuseid mida on siin ka suht igas õues. Isegi keset linna kuuleb kuke kiremist 😀 😀 Lõpuks hüppasime autosse ja vaikselt tagasi kodupoole, tee ääres tegime väikse peatuse, et võtta lonks värsket apelsinimahla. Seda saab iga tee ääres laivis vana sulle kohe pressib 😉 tavaliselt on hind 2 klaasi 1€ andsin kümpsu aga poisil polnud tagasi anda. Lõpuks sain 8 eurtsi kokku rohkem polnud….. tegi meile veel 2 klaasi mahla 😀 Vennike pakkus meile mett ka aga me sellest väga vaimustuses ei olnud. Mett on seal ka hullult, igal mäenõlval näed mesitarusid. Lõpuks jõudsime tagasi koju panime auto ära ja lonkisime randa sööma. Omlett on juba kuidagi traditsiooniks muutunud 😉 Kui kõht täis tiksusime vaikselt kodu poole ja saad sa aru…. krt nagu maa alt ilmub lausa 3 lillemüüjat korraga 😀 😀 Mis siin ikka… ostsin ära ja andsin kohe üle ka… kus sa neid ikka enam peidad juba asi nähtud 😀 😀 Päev otsa otsisin kust Ziilu sünnipäevaks lilli saab aga nüüd ilmusid tühjalt kohalt 😀 😀
-
Türgi tripi esimene päev
Hommikul äratus ja välja sööma. Istusime väiksesse tänavakohvikusse, tellisin omleti ja kohvi. Vene keelega sai vabalt hakkama ja hinnad täitsa mõistlikud. Kui kõht täis söödud sebisin end ziiluga kaasa turistide infopäevale. Esiteks oli mineks Türki suht kiire ja kodutöö jäi tegemata, teiseks tahtsin näha mis tööd seal teha tuleb… Äkitse lähen isegi sinna tööle, inglise keelega pole seal eriti sittagi teha ja vene keel on suus 😉 Eestist tuleb ju ainult eesti- või venekeelne turist ja kohalikud räägivad enamus vene keeles kui vaja.
Läks autoga hulluks uhamiseks ühest hotellist teise nimekirja järgi. Igas hotellis oma kellaaeg infoks. Info siis see, et turistile tutvustatakse erinevaid aktiivse puhkuse võimalusi ja müüakse talle sobiv pakett…. alates ekskursioonidest kuni tsillini välja 😀 Vaatasin pakettide hindu… mnjh mina pigem ostaks tänavalt sama asja aga sellest hiljem lähemalt. Kõikidesse hotellidesse mind sisse ei lubatud, turvad väravas kontrollivad kas ikka elad selles hotellis aga mõnes hotellis polnud see probleem. Kui sisse ei lastud ootasin autos seni kui info tehtud. Ühe hotelli juures oli igavene pirakas ümmargune kaktus…. algul vaatasin, et mulaaz krt 😀 😀 keskelt paistis nagu oleks tehtud makroflexist, käisin kohe näppisin…. ikka päris oli 😀
Mõned autoakna pildid kiirelt. Krt kahju, et märkasin liiga hilja ja ei jõudnud pilti teha, siin on politsei teel lisaks autodele ka soomukiga. Kõrgepingeliinide postid olid seal ägeda kujuga, pole kuskil mujal selliseid näinud. Ja krt täitsa õige jutt, et seal kõik õitseb 😀 õitseb neh, viljapuud on eriti ägedad, ühel puul võid näha korraga kogu tsüklit õitsemisest valmis viljadeni.
Hotelle on seal äärmusest äärmusesse, kui randa pole siis on oma veepark jne. Mõni hotell lausa ehitatud laeva kujulisena 😀 Ah jaaa…. kassidega on seal miski kahtlane teema, neid võib näha kõikjal. Ühe hotelli juures oli lausa kassimaja 😉 Samuti võib näha mõne hotelli hoovis dendroparki. Kõikvõimalikud erinevad puud kasvamas ja nimetusega sildid juurde pandud alates ladina keelest kuni vene keeleni välja.
Lõpuks said infod tehtud ja jõudsime ringiga kodu tagasi. Mis oli huvitav, et väljas stabiilselt +30 ja peale aga mitte kuskil ei näinud sulanud asfalti, meil krt sulab juba +20 juures kohati. Meie asfaldipanijad peaks saatma sinna õppima…. Tegime keset küla väikse lõuna. Huuh süüa antakse siin mehiselt ja mis huvitav, et vesi käib automaatselt asja juurde. Ma eriline lambafänn ei ole aga siin ettekandja soovitas proovida lambaribi. Täitsa söödav oli…
Peale lõunat plaanisin iseseisvalt linnas ringi luusida, kuna reisibüroo töötajad pidid minema mingile firma korraldatavale treeningule. Aga siis korraldaja ütles, et ma võin sinna kaasa minna kui tahan… Muidugi ma tahtsin 😀 Näeb ju neid asju mida muidu turistile ei näidata. Kästi kella 18 ajal valmis olla minekuks. Eks me siis sättisime koos Ziiluga ennast selleks ajaks valmis. Kui aeg käes oli buss kontori ees, kõik töötajad kobisid bussi ja minek Antalya poole. Antalyas viidi meid bussiga otse sadamasse, seal läbisime turvakontrolli ja juhatati edasi sukeldumislaevale. Sadamas oli ka paar piraailaeva 😉 Kui kõik peal anti otsad ja tiksusime vaikse käiguga merele. Laeval räägiti meile kuidas saab rentida sukeldumislaeva ja mida seal pakutakse. seletati üksipulgi lahti, et reisikorraldajad teaksid mida turistile pakkuda 😀 Põhimõtteliselt võib sukelduma minna igaüks, isegi ilma ujumisoskuseta inimene. Alla lubatakse esimesel korral nagunii ainult koos instruktoriga. Omalgi tekkis väike mõte seda proovida aga… eks ma ükspäev selle ära proovin. Lõpuks jõudsime ühe väikse saare juurde ja heitsime ankrusse. Seal oli hulgaliselt juba muid aluseid ankrus. Tsill käis, kes ujus, kes sukeldus jne. Meile tuli pakpoordi üks vähe edevam kaater ja tsill läks lahti.
Kaatril tõmmati grill välja ja läks möllamiseks lihaga 😉 Tiksusime niisama, nautisime vaadet ja ilma. Mõne aja pärast oli õhtusöök valmis ja kutsuti sööma. Õhtusöök merel oli mõnus tsilllllllllll. Mis oli huvitav, et see saar mille juures ankrus olime oli paksult linde täis aga mitte ühtki ei olnud ega tulnud aluste juurde, meil kajakad tiirlevad ja situvad 24/7 nagu merele lähed eriti veel kui midagi sööd 😀 😀 Krt ainuke jama on siin see, et jube vara läheb pimedaks, kell 9 on juba öö 😀 Lõpuks kui kõhud täis tiksusime sadamasse tagasi ja buss viis meid tagasi kontori juurde. Kokkuvõtteks oli väga asjalik päev, ei kahetse sugugi, et õnnestus firmaüritusel kaasas käia. Tundub, et siin on kohalikel firmadel kombeks turismioperaatoreid sellistele üritustele kutsuda ja niimoodi oma tegemisi promoda. Tegelikult väga hea mõte ju… Väsinud…. pessu ja kotile. Homme uus päev, ootamas põnevate üritustega.
-
Türgi trip. Türki minek
Hullult kiireks läks selle minekuga. Päeval tsillisin pesakonnaga päälinnas. Peaaegu kogu pesakond oli koos, üks tütreke oli puudu ainult. Vaatasime sujuvalt vaateratta üle 😀 😀 Nüüd võin ka rinna kummi ajada ja öelda, et Tallinnas käidud. Ega pikka pidu sellega polnud siva kodu kott kaenlasse ja lennukile 😀 Kott oli juba varakult igaks juhuks pakitud aga noh mis seal pakkida…. mõned sokid, särgid… kohapeal saab ju kõike juurde osta kui vaja.
Lennujaamas väike pidur, start hilines tunnikese. Pileti sebisin akna alla, et näeks mis õues toimub. Lõpuks lennukis ja start. Vaatasin, et pole see lennuk parem midagi kui saja aastane Datsun 😀 tüürid plekitükkide ja neetidega lapitud aga polnud hullu vedas kohale küll.
Aknast paar pildikest ülevaltpoolt pilvepiiri. Üritasin vähe tukkuda ka aga krt saad sa jee. Istmed nagu linnaliini bussis 😀
Lõpuks maandusime Antalya lennujaamas, krt kell polnud miskit aga väljas öööööööö. Kuna mul pagasit oodata polnud vaja siis peale passikontrolli marssisin tuima näoga tundmatusse. Niipalju ainult teadsin, et kuskil peab olema terve rivi onusi-tädisi siltidega, kes siis juhatavad kes kuhu minema peab nimekirja järgi. Veidi silte lugenud nägin tuttavat nägu Novatours sildiga 😉 jessssss õige koht. Nüüd tuli vähe oodata teisi järgi, bussi pakkida ja hotellidesse laiali jagada. Türgi kohta oli muidugi oma arvamus, kodumail nendega tiba kokku puutunud ja ega nad kurivaimud kella küll siin ei tunne. Ootan huviga mida 7 päeva toob…. Lõpuks sai ise ka tuppa ja kotile. Pikk ja emotsionaalne päev oli lõpuks läbi saanud.
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.
Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
