• Nokitsemised,  Õpitoad

    Katsetused vaselistega

    Mul vikuriiete juures kasutusel päris kobe kirivöö… Aga nagu vikuvärk ikka siis kobe asi peab edev olema. Sai siis väheke teemat uuritud kas meeste riietel ka vaselised kasutusel olid… Täit selgust meeste osas ei saanudki.. Tundub, et vöö- ja paelaotsad enamjaolt. Naistel oli kasutusel nii ehetena kui riidekaunistustena juba 1 aastatuhandest… Ilmselt näitasid need jõukust ja staatust

    Sai vähe uuritud asja Ajalooinstituudi arhiivis ja mujal, et millised välja näevad. Meie arhiivides ikka vaseliste kohta ühtteist põnevat on…

    Egas midagi, võtsin oma vikuvöö krudisin traati ja hakkasin katsetama…

    Sai mingi paar tunnikest pusitud ja valmis ta saigi.

  • Tsill

    Madisepäeva lahingupaiga otsimine 2.1

    Eelmisel aastal sai algust tehtud Madisepäeva lahingupaiga otsimisega, siis seda leida ei õnnestunud. Proovisime sel aastal uuesti. Vabadusvõitluse üks pöördelahinguid peeti 21.09.1217 muistses Sakala maakonnas. Lahingu asupaika pole õnnestunud täpselt tuvastada, kuid arvatavasti toimus see Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel oleval alal. Eestlaste väge juhtis muistse vabadusvõitluse tuntuim kangelane – Lõhavere vanem Lembitu. Tema juhtimise alla koondusid võitlema enamus maakondi sakalast rävalani välja. Henriku kroonika järgi koosnes sakslaste vägi, mida juhtis Mõõgavendade ordu meister Folkvin, 3000 mehest ja eestlaste oma 6000 mehest. Hoolimata arvulisest ülekaalust õnnestus sakslastel liivlaste ja lätlaste abiga eestlaste vägi purustada ja põgenema sundida. Lahingus langesid paljud eestlaste vanemad, sealhulgas ka Lembitu, kelle keha rüvetati ja pea võeti sõjasaagina kaasa. Vastaste poolel oli tuntuim langenu liivlaste vanem Kaupo. Seekord kogunesime taas lahingu aastapäeval asja uurima. Kui kõik kogunenud, jagati natuke nänni, Ain Mäesalu pidas väikse sütitava loengu….

    Tegi Otepää püssi koopiast kõva käraka avapauguks ja läkski lahti lahingupaiga otsimine. Organisaatorid olid pikalt teinud eeltööd ja valmis oli vaadatud paar potensiaalset põldu kus asi võis toimuda.

    Ilm oli suht niru aga see meid ei seganud, pole s… ilma on s… varustus 😉 😉 Ürituse sponsor oli motivaatoriks põllule peitnud hulgaliselt “münte” mida sai leidmise korral nänni vastu vahetada. Leide nagu ikka äärmusest äärmusesse traadijuppides eheteni. Oli ka päris põnevaid leide ja paar Lembitu aegset vidinat kah 😉 Juba hakkas väike lootus tekkima 😉

    Üks mõõganupp leiti kah, see oli päris edev asi. Ain juba uuris, et leitud mõõganupu alumine osa viitab Norra mõõgauurija Jan Peterseni eristatud S tüübile, kuna hõbekaunistused on kehvasti säilinud, siis ei saa päriselt välistada ka R tüüpi. Selle skeemi koostas vene arheoloog Gleb Lebedev ja III rühma mõõkasid peab ta viikingite eliitsõdalaste relvadeks!

    Leiti ka mõned vot sellised rauajunnid, kui keegi veel ei tea mis need on siis… Need on jäänaelad, isegi neid õige mitmeid leidnud. Tsiteerin siin Aini: hobuste jäänaelu hakati Eestis kasutama ilmselt 10.-11. sajandi paiku ja eestlased kasutasid neid tõenäoliselt vähemalt 13. sajandi lõpuni. Ilmselt seejärel mindi üle hobuseraudadele. Minu arvates on vanemad veidi väiksemad ja alusplaat on kas ristkülikukujuline või siis üks serv sirge ja teine kumer, aga 12.-13. sajandi jäänaelte alusplaat on ovaalne. Päris kindel selles veel ei ole, sest meie arheoloogiakogudes on neid väga vähe ja olemasolevad pole eriti täpselt dateeritavad.

    Päeva lõpuks oli põldudelt kokku korjatud lisaks asjalikele leidudele ka tohutu hunnik rämpsu. Huvitav palju see aasta metalli tuli, eelmisel aastal oli vist 110 kilo. Meie tegemisi käis ajaloo jaoks jäädvustamas ka meedia, mõningaid pilte ja videot saab piiluda siit. Kahjuks ei õnnestunud ka sel aastal lahingupaika tuvastada aga pole hullu, seeme pandi mulda ja järgmine aasta lahingu aastapäeval jätkame otsinguid 😉 Kui eelmine aasta tuli vikupott siis ega see aasta saanud kehvem olla, leidsime muistse asulakoha 😉

    Ägedaid leide oli palju…..
    -Hilisrauaaegne kuudisekujuline vahelüli.
    -Hilisrauaaegne käevõru.
    -Hilisrauaagne moonnuppotstega hoburaudsõlg.
    -Hilisrauaaegne tuleraud
    -Hilisrauaaegne pannal
    -Hilisrauaagne võreripats.
    -Ristripats
    -Laieneva kilbi ja lahtiste vaheliti otstega sõrmus – 13. saj.
    -Pliist kuup, mis on senini müsteerium? Eks ma siin täiendan seda teemat jooksvalt 😉

    Aitäh kõigile asjaosalistele kes saatsid mulle leidudest pilte ja lubasid kasutada. Järgmisel aastal kohtume põllul…. rsk 😀 😀

  • Tripid

    Kiluvarastele külla vol.4

    Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.

    Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀

  • Nokitsemised

    Vöökoti tegemine

    Mis vöö see ikka ilma kotita on…. Vöö sai valmis tehtud ja üle jäi piisavalt nahka mille nahavabrikust sebisin 😀 Kasparilt sai eelmine kord igaks juhuks vidinaid kohe varuga võetud. Tiba interneedumis tuustimist inspiratsiooniks. Lõpuks ikkagi midagi tarka ei leidnud…. Hädast aitas välja paber ja käärid… 😉 Kui paberiga vähe harjutatud läks naha lõikamiseks. Aga edasi oli klemm koos 😀 pold ööd ega mütsi aimu kuidas augud naha sisse saadakse ja kokku õmmeldakse…… Kus häda kõige suurem seal ikka miski hea mõte tuleb. Tükid näppu ja padavai Laagri Maksimarketisse kingsepa juurde. Lõin onule patsu ja ütlesin õmble kokku 😉 Vana ütles, et tutkit brat ise teed 😀 😀 Andis siis augukahvlid ja haamri näppu näitas korra ette ja ütles anna tuld ma lähen lõunale 😀 Eks ma hakkasin siis vaikselt toksima… Vahepeal kogunes väike järts kundesi leti ette kes tahtsid asju parandada lasta…. Ma kehitasin õlgu , et ma mette ei oska ja kingsepp lõunal 😀 Kesse kurivaim siis seda uskuda tahtis, ikka tükk tegu oli seletamisega, et nu ei ole mina kingsepp 😀 😀 Lõpuks sai nahk auklikuks ja kingsepp tuli ka tagasi…. Kui mu augustustöö oli üle vaadatud näidati algus ette kuda kokku õmmeldakse. Niit ja nõelad anti kodu kaasa…. Eks ma siis kodus pusisin edasi väikse vandumise saatel

    Ega see õmblemine teab mis ulme ei olnudki. Kingsepa antud niit kulus ära ja nõelad suutsin ka ikka ära lõhkuda 😀 Aga ple hullu vanarahvas teadis rääkida, et tegijal pidavat juhtuma 😀

    Huvilistele on mõned vöökotid täitsa saadaval 😉

  • Tripid

    Kiluvarastele külla vol.3

    Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.

    Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest  seintega ja mille vundamendi on läbimõõt  11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.

    Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
    Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siin

    Kui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.

    Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.

    Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Pesakastid vol.4

    Miski aeg sai terve hulk laudu legoks lõigatud, et vajadusel kohe kiirelt mõned pesakastid meisterdada. Vahepeal sai neid siin paarikaupa kokku pandud soovijatele. Laps tahtis kah asja legona mitte terve tükina ja sai täitsa iseseisvalt kokkupanekuga hakkama 😀 😀 Kui tavaliselt lahtikäivat pesakasti ei tee siis seekord telliti just mõned lahtikäivad 😉 Küsisin milleks vaja…. Ise mõtlesin, et ju pesakasti puhastamiseks aga võta näpust. Tuli välja, et hoopis kaamera pannakse sisse pesakonna kasvamise jälgimiseks 😀 😀 Nii, et varsti näeb kuskil netiavarustes põnevaid videoid.

    Suures tuhinas tegin muidugi mõned lahtikäivad veel lisaks 😉 Nii, et kui kellelgi on kah tahtmist piiluda intiimseid seiku lindude elust siis minult saab sobivad pesakastid.

    Ja pesakaste võib paigaldada aastaringi, need on lindudele vajalikud aastaringi, kellele öömajana, kellele laona. Siin natuke kirjas miks nii 😉

  • Tripid

    Kiluvarastele külla vol.2

    Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.

    Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.

    Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉

    Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.

    Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉