-
Ettevalmistused õpitoaks
Tegin väiksed ettevalmistused õpitoa läbiviimiseks. Hunnik erineva jämedusega tahti parajaks lõigatud ja vaha kah 😉 Pildil ilusti näha kuidas vaha värv varieerub ja sugugi mitte kunstlikest värvainetest 😉 Millest värvierinevus tuleb kirjutan ükspäev pikemalt 😉
Nüüd jääb vaid oodata toredate õpilaste sooviavaldusi meisterdamiseks 😉 Kui sa tead kedagi kes teab kedagi kes tahab meisterdada oma väikeste käekestega küünlaid siis juhata ta siia 😀
-
Jälle Naissaarel
Ükspäev kimasime sõpradega Naissaarele tsillima. Nagu ikka kõigepealt Petka juurest Rähnipesast läbi ja siis kordoni poole. Ega siin peab saag koguaeg autos olema iial ei tea millal mõni puu on otsustanud teele kukkuda 😀 😀 Aga pole hullu kuiv küttepuu kulub alati ära, seda saab konvertida kas toa- või saunasoojaks 😉 Metsa alt sai tiba mammu kah maiustada. Aga seal peab selle mammuvärgiga suht ettevaatlik olema rästikuid on sitaks, seegi kord jäi üks silma.
Kui lõpuks asjad said tuppa visatud tegime kiire tiiru saarel. Krt majakast tuli selline kummaline pilt kus peale jäi ainult latv 😀 😀
Õhtul kolistasime vähe rannas, mida kõike rannas ei näe 😀 😀 linde, ankruid, autojuppe, sõjamudru jne jne. Aga iseenesest on see saareke päris mõnus kohake ja tasub alati käimist.
-
Kastna – Tõstamaa
Viibisin väiksel seminaril Kastna puhkebaasis. Nagu ikka, päev täis loenguid ja õhtul tsill 😀
Peale seminari lonkisin ümbruskonna huviväärsustega tutvuma. Suht lähedal oli väike vaatetorn. Turnisin üles ja uurisin ümbrust. Sain vähe ümbrust uuritud kui ilmusid suht torni lähedal võsast välja kitsed. Nosisid veidi rohtu ja siis ehmudes millegi peale panid võssa tagasi. Jäin veel ringi vaatama oma mõtetes kui samast võsast ilmusid välja metssead. Need tuhnisid üsna usinasti ja tulid päris torni alla välja, minu sealolekust ei teinud väljagi 😀 Vaatasin tükk aega nende tegemisi. Lõpuks läksin vaikselt tagasi puhkebaasi. Selleks ajaks oli saun ka soojaks köetud, sai kohe sauna. Saun oli päris huvitav, väljast nagu püstkoda. Sees oli keskel keris ja ümberringi lava, päris korraliku leili sai. Saunast sai otse merre lipata 😉
Järgmisel päeval peale seminari lõppu läksime uurisime Tõstamaa mõisakooli. Päris korralikult oli renoveeritud, taastatud vanu laemaale jne. Keldris oli päris põnev muuseum kust ei puudunud Lenin, pioneeride seadused ega oktoobrilaste reeglid 😀 😀 Soovitan võimalusel seda mõisa külastada ja vaadata oma silmaga
-
Pilliroojahu katsetused vol.7
Järjekordne katsetus unustatud toiduainega, mida muud ongi isadepäeval teha 😀 😀 Küpsiseid on saanud juba katsetada ja need olid puusalt tulistades suht nii ja naa. Kindlat retsepti ei kasutanud, panime komponente tunde järgi. Igatahes järgi ei jäänud ühtki 😉 sõime ise katse käigus ja viisin töö juurde kah. Seekord võtsime prooviks toidutare lehelt ühe kõrvitsa-õuna täidisega purukoogi retsepti ja asendasime nisujahu kogusest poole pilliroojahuga. Purukook pole muidugi just see teema mis mind inspireeriks aga see oli esimene ettejuhtuv retsept nähes kõrvitsa ja õunakuhja aknal 😀 😀 Täidist ei viitsinud kaaluda ja panime silma järgi. Mõtlesin, et õun koos kõrvitsaga teeb asja üsna vedelaks aga ei miskit 😀 😀 Tegelikult oleks ilmselt pidanud täidist kahekordistama. Kook oli muidu täitsa söödav aga veidi kuiv. Jäätis päästis olukorra ja stabiliseeris selle kuivuse ära. Aga kui nüüd algset retsepti lugeda siis juba seal oli kirjas, et kook sobilik söömiseks kastmega 😉 😉 Kokkuvõtvalt hakkab vaikselt midagi looma. Üks asi jälle selge… täidist peab ohtralt panema siis jääb mahlasem. Varsti uuele katsele. Krt telefoniga pildistamine on ikka paras… eriti kui pole moega kaasas käiv ja ei oma nühitavat telefoni 😀 😀
-
Stalini liin
Ükspäev kui me olime jälle Minski sattunud ja natuke ringi tsillinud kuulsime , et kusagil pidavat olema Stalini liin.. Uurisime kohalikelt need ei teadnud miskit. Lõpuks küsisime taksojuhilt, see kehitas ka õlgu aga lubas kohe uurida dišpetserilt. Midagi seal omas keeles rääkisid ja ütles, et ta nüüd teab kus see on 😀 Tuli välja, et me olime ühes Minski servas aga see liin teiselpool linna mingi paarkümmend kiltsa. Sebisime taksojuhti, et see meid sinna viskaks ja tagasi tooks 😀 Vennike kalkuleeris, et edasitagasi 120 kilsa pluss ooteaeg ca 2 tundi ja küsis meilt 100 kilo kohalikku. Nüüd oli meie kord kalkuleerida 😀 😀 Arutasime läbi, et see on miski 14-15 € ja kamba peale on summa olematu. Ma vana juut küsisin taksojuhilt pulli pärast, et kle 100 kilo on palju teeme 80 kilo… Kuigi see 100 kilo oli ju ka väga hea hind. Üllaülla ta oligi nõus ilma kauplemata. Hüppasime taksosse ja tuld läbi linna.
Jõudes kohale Stalini liinile küsisin taksojuhilt, et kle sa pole ka käinud, tule vaata ka me teeme pileti välja. Ei tahtnud tulla ütles, et loeb raamatut niikaua autos. Kummaline värk seal, ei ta küsinud raha ette ega midagi. Ju ta mõtles kuhu me turistid ikka kaome ja küll ära maksame, meile see summa ju suht olematu 😀 😀 Päris kõva muuseum, punkrid ja kaevikud väidetavalt osad veel 30-ndatest aastatest kui hakati seda liini ehitama. 2000 aastate alguses olevat see liin olnud veel prügimägi ja rämpsu täis. Aga siis entusiastid võtsid kätte ja tegid korda. Tehnikat oli seal sõjaajast tänapäevani ja kõike sai näppida. Väikse raha eest sai isegi paukpadrunitega sõjaaegseid relvi täristada. Militaarhuvilisel soovitan igaljuhul käia ja oma silmaga üle vaadata. Tiksusime seal uhkelt üle 3 tunni siis otsisime üles oma takso parklast ja Minski poole tagasi. Minskis andsime vennikesele kokkulepitud 80 kilo kohalikku, see oli ülirahul andis isegi visiitkaardi, ütles kui vaja kuhugi sõita siis ta heameelega sõidab 😀
Minskis tegime veel paar kohustuslikku ööpilti ja kobisime kotile
-
Katsetused küünaldega…
Krt võibolla ma olen mingi imelik…. aga vahel ikka panen mõne küünla põlema, kas lihtsalt meeleolu loomiseks või kellegi mälestamiseks. Küünaldega on see jama, et poest saab neid kõikvõimaliku kuju, värvi ja lõhnaga. Aga mulle need vänge keemia lõhnaga küünlad ei istu, eelistas mõnusat looduslikku lõhna. Vahel kuskil ringi tuuritades olen üsna palju sattunud kirikutesse kus põlevad mesilasvahast küünlad… vot see on selline mõnus lõhn. Kusjuures igas kirikus nii ei ole, viimasel ajal olen spetsiaalselt käinud nuusutamas kas on või ei. On selline 50/50… ilmselt on mindud odavama vastupanu teed ja parafiinist hakatud kirikuküünlaid tegema. Tekkis väike sportlik huvi kust saab päris mesilasvahast küünlaid. Egas midagi interneedum aitab 😀 😀 Tuleb välja, et neid ikka tehakse ja müüakse aga päris kirved on. Kuna linna oli asja siis peale asjatamist kolasin nii mõneski käsitööpoes otsides mesilasvahast küünlaid… See ülesanne polnud lihtsate killast 😉 Neid tegelikult ei ole…. lõhnavad keemia järgi… või ei tea müüja küünla koostist, kas on 100% puhas mesilasvaha või on sisse segatud parafiini. Netist neid ka tellida ei taha, mul selline imelik haigus… silmad on näpu otsas 😀 😀 Tahaks ikka ennem katsuda ja nuusutada kas on õige lõhn….
Egas midagi kui häda käes lendab kana ka mesipuusse 😀 😀 Sebisin miljonist erinevast kohast kokku nii mesilasvaha kui tahid. Värske kogemus näitas, et kõiki asju ühest kohast polegi võimalik saada 😉 ja hind on ka äärmusest äärmusesse. Aga nüüd on kõik vajalikud asjad koos ja läheb katsetamiseks.
Mõni muidugi hakkab nüüd kiunuma, et mis vahe on…. küünal on ikka küünal ükskõik millest seda ei tee 😀 😀 Ega omal oli algul sama mõte aga mida vanemaks saad seda rohkem hakkavad igasugu kiiksud välja lööma 😀 Tahad proovida midagi sellist mis on unustusehõlma vajunud jne jne. Ah jaa ühes kirikus küsisin miks just mesilasvahast küünlaid kasutatakse kirikus. Vastus oli päris huvitav… tuleb välja, et mesilasvahast küünlaid on kasutatud kirikutes juba sellest ajast kui maod veel rääkisid ja sellel lihtsal põhjusel, et kui küünlad on õigesti tehtud põlevad kaua, ühtlase leegiga, ei tahma ega tilgu ning põlevad täielikult ära. Nende küünalde puhul pidi jälgima, et taht oleks jämedamat sorti, sest vaha põleb aeglasemalt. Väidetavalt puhastavad need küünlad õhku, rahustavad ja tasakaalustavad oma imelise lõhnaga. Mnjh sellel võib isegi iva sees olla…. kes seda tahma jõuaks ikoonidelt maha pesta… Kusjuures olen tähele pannud küll, et osades kirikutes on miski hull suitsuvine üleval aga osades ei ole… Kuid pole kunagi mõelnud sellele miks see nii on.
Kogusin siia interneedumist kokku mõned näited ja seletused mis vahe on küünlal ja küünlal 😉 Omalgi oli päris huvitav lugeda neid asju. Ei tea muidugi kas see tõsi on aga ju on ikka iva asjal.
Parafiin… Kõige levinum ja odavam küünla valmistamise tooraine mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest ning hind sõltub ka suuresti maailmaturu nafta hinnast. Parafiin on naftast deparafiinimisel eralduv värvitu vahataoline ollus. Siin on mängus ennenägematu kogus kasumit ning keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Parafiinist küünlad eraldavad ka kõige rohkem CO2 ning jätavad endast maha suurema ökoloogilise jalajälje. ¾ kõigist küünaldest valmistatakse parafiinist, sh kõige popimad on teeküünlad. Olenevalt valmistamise viisist on siin erinevused, kuidas küünal põleb, kui palju tahma ajab või palju põlemata jääb ning kas värv on ainult peale kantud või läbib tervet küünalt. Odavad küünlad eraldavad põledes kahjulikke jääkaineid õhku, sh vääveldioksiidi, mis on sisse hingates kahjulikud ning tundlikele inimestele ei sobi. Kõige kahjulikumad ja isegi vähki tekitavad ained, tulevad hoopis värvist, lakist või sünteetilistest lõhnaainetest. Kõige odavam ja lihtsam on tehases pressida parafiinigraanulid kokku ja lisada taht. Tihtipeale on küünal kergem, kui teised, lähemalt vaadates võivad olla nähtavad graanulid või väikesed õhuaugud küünlas. Samuti põlevad nad väga kiirelt ära ja lõhnavad kunstlikult.
Steariin… Tähtsuselt teine tooraine on steariin, mida valmistatakse taimsest või loomsest toorainest. Enamasti valmistatakse neid palmi- või sojaõlist. Kõlab päris hästi, kuid siingi peab jälgima päritolu ja valmistaja sertifikaate. Palmiõli saadakse õlipalmi viljade pressimisel, ta on taastuv tooraine ja inimesele kahjutu. Tõelised keskkonna sõbrad jälgivad siin hoolikalt, kas tegemist on tavapõllundusega või öko sertifikaadiga, sest palmipuude istutamiseks hävitatakse tuhandeid hektareid vihmametsa ning seetõttu on palmiõli sattunud suure põlu alla. EL on kombeks toodetele märkida, et need ei sisalda palmiõli. Öko sertifikaadiga palmiõli toodete jaoks saadakse tooraine metsa laastamata ja kohalikke keskkonna tingimusi arvestades. Valmistamisel sulatatakse vaha ja valatakse vormi. Need küünlad on raskemad ja põlevad tunduvalt kauem, kui parafiinist küünlad. Üksikud käsitöömeistrid valmistavad ka nö uputamise meetodil küünlaid, kus kiht kihilt kastetakse taht kuuma vahasse ning saadakse nii eriti vastupidav ja kvaliteetne küünal. Küünla tooraine reedab hind… steariinküünal on peaaegu kaks korda kallim parafiinist küünlast.
Sojavaha… on looduslik vaha ja taastuv ressurss, kuid on madala põlemistemperatuuriga, mistõttu on puhtalt sojavaha küünlaid võimalik teha ainult anumatesse. Ühtlasi on sojavaha ilma säilitusaineteta kiiresti riknev, mistõttu sisaldavad sojavaha küünlad enamasti lisaaineid mis võivad olla tervisele kahjulikud. Soja on kultuurtaim ja seda kasvatatakse nagu meil rapsi.
Mesilasvaha… Kõige kallim ja kvaliteetsem on mesilasvaha, mille osakaal küünalde müügist jääb kõvasti alla 0,5%. Tihti on tal kergesti tuntav kärjemuster. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Vahanäärmed paiknevad töömesilaste tagakeha kolmandal, neljandal, viiendal ja kuuendal kõhulookel. Igal lookel on kaks läbipaistvat vahapeeglikest. Vahapeeglite all paiknevad vaha eritavad rakud, mis mesilase kasvades muutuvad põietaolisteks ning täituvad vedela vahaga. Vaha tungib läbi kitiini peeglikese pinnale ja hangub väikeseks plaadikeseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3–5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18–20 päeva vanuselt. Mesilasemadel ja leskedel vahanäärmeid ei ole. Põlemisel eraldab ta mõnusat mesilasvaha lõhna ning on energeetilises mõttes kõige parem kodudele. Väidetavalt on mesilasvaha üks väheseid looduslikke kütuseid, mis põlemisel neutraliseerivad õhus tolmu, allergeenid, vingugaasi ja muud halvad lõhnad. Seega on tegemist loodusliku õhupuhastiga. Neid küünlaid on soovitatav põletada enne magamajäämist inimestel, kel on hingamisraskused (nt. astmaatikutel)
Oma tervisest lugupidavad inimesed võiksid jälgida, millise küünla nad oma kodus põlema panevad. Eriti kui majas on ka lapsi või tundliku hingamisteedega inimesi. Parim valik on mesilasvaha küünlad või öko steariinist küünlad, mis on valmistatud taastuvast metsandusest kohalikku keskkonda kahjustamata. Kui aga ei raatsi head küünalt osta, siis on hubase valguse saamiseks võib osta kimbu patareisid ja LED küünlad 😀 😀 😀
Selle postituse pildid on netist virutatud, loodan, et autorid ei pahanda kui ma neid reklaamin 😉 Aga nüüd siis selle iva juurde millest alguses oli jutt 😀 😀 et siis minu katsetused 😉 Hmm, kannatab teha küll ilma probleemideta 😉 kui tehnoloogia ennem süvitsi selgeks tehtud. Esimest korda katsetasin ja p… ei läinudki 😀 😀 Tuba on mõnusat meelõhna täis… aga ma pole veel küünalt põlema pannudki 😉 Ükspäev proovin valada ka mõned küünlad.
Ühesõnaga kes tahab mesilasvahast käsitööküünlaid siis minult saab 😉 Ja huvilised saavad õpitoas ise ka käed pehmeks 😉 sõna otseses mõttes. Oma väikeste käekestega küünalt voolides saab kaks – ühes… ilusa oma kätega valmistatud küünla ja mee järgi lõhnavad siidised käed 😉 Täpsem info õpitoa kohta on “Tegevused” rubriigis.
-
Pilliroojahu katsetused vol.6
Nonii…. lõpuks sai taaskord mere äärde uurima kuidas pillirooga on. Aga nagu ikka peab üks s… olema. Krt nii räme tuul oli, et kui suu lahti hoiad puhub sokid jalast 😀 😀 Pika pusimise peale ikka natsa saime toorainet kah. Eelmine jahu sai kuidagi sujuvalt otsa, nüüd vaja uus teha ja jätkata katsetusi. Selle juurika kaubanduslikku korda saamine võtab ikka päris palju aega ja siiani pole selgeks saanud millega oleks seda normaalne jahvatada…. Kividega veskiga igatahes ei saa, sulab kohe kivide külge. Ilmselt suure suhkrusisalduse tõttu. Seekord muutsin vähe tootmisprotsessi ja tundub, et see mõte oli hea. Saab kiiremini ja rohkem korraga kuivatada. Põhimõtteliselt 2 päevaga alates kaevamisest teeb põlve otsas kilo jahu valmis vabalt. Päris püüliks muidugi kodus põlve otsas ei saa… aga mine tea, kui ma kuidagi ära tsekkan millega jahvatada siis ehk isegi saab. Nii, et huvilistele on kiloke toidulisandit täitsa saadaval 😉 Ja nagu siin varasemalt kirjutatud kannatab täitsa küpsiseid teha, niisama puusalt tulistades on neid ikka korduvalt tehtud ja kohvi kõrvale krõbistatud.
























































































