Qualista beach on üks mõnus koht. Siin võib käia lihtsalt päikest võtmas ja ujumas või söömas või niisama chillimas. Eile pärast sukeldumist tuli lihtsalt kohvi isu. Päikest oli mere peal niigi palju saanud. Tiina oli ka juba töölt tagasi ja nii me sinna siis lonkisimegi. Maandusime ühes varjulises putkas ja kohvi kõrvale vastasime turistide kõnedele. Chill tööpäev 😀 Väljas on suvi, +30 või rohkem.

Laupäev, 1. juuni. Jälle vahetati treening ära. Natuke olin isegi nördinud, sest tahtsin väga minna Antalya akvaariumisse, mis algselt tööplaanis oli. Mulle meeldib värvilisi kalu vaadata. Ja pealegi – maailma suurima tunneliga akvaarium, see oleks ju väga äge. Nii et ma siis eelmisel õhtul natuke isegi protesteerisin vahetuse pärast.

Ma olen sukeldumas varem käinud, mul on isegi kursus läbitud ja litsents tehtud, mis küll vist paraku enam ei kehti, aga sukelduma ma tõesti omal valikul poleks läinud.

9.20 oli pealevõtmise kellaaeg, aga 15 min hiljem polnud buss veel saabunud. Läksin kontorist küsima ja lubati, et 5 minuti pärast on auto kohal. Enam-vähem nii oli ka. Tõepoolest seekord tuldi sõiduautoga järgi. Tegime enne sadamat veel ühe peatuse ja korjasime ühe turisti ka ühest hotellist peale. Sadamas juhatati õigele laevale ja seal oli suurem seltskond turiste juba ees. Peagi võtsime suuna merele.

Pärast väikest tervitusmorssi ja keeksi jagati välja paberid, kuhu oli vaja ära täita oma haigused ja hirmud, ehk, et kirjutada alla, et olen teadlik oma tervislikust seisundist ja sukeldumise tagajärgedest. Nojah, paber oli vene keeles, kuna enamus turiste on ju venekeelsed. Igaks juhuks lugesin ja veerisin teksti hoolikalt enne allakirjutamist. Õnneks keegi naisterahvas küsis, kas ingliskeelset paberit pole? Oli olemas, loomulikult. Hõiskasin kiiresti, et mulle ka palun ingliskeelne. Sellega läks vähe libedamalt.

Edasi tehti kiire, aga korralik instrueerimine, kuidas sukeldudes käituda ning õpetati selgeks käemärgid, mille abil vee all omavahel suhelda. Tulid mulle kõik tuttavad ette, olin neid ju varem õppinud. Teine naisterahvas, kes ka ingliskeeles suhelda eelistas, oli Pakistanist ja päris esimest korda elus sukeldumas. Tegi omale sünnipäevaks kingituse, nagu ta ise selgitas 🙂 Lahe!

Edasi viskasime ühte ilusasse lahesoppi ankrusse ja algasidki väikeste gruppide kaupa sukeldumised. Ma olin kuuendas. Tšillisin niisama kuni minu kord tuli, lobisesin, kohvitasin, pildistasin ja võtsin päikest. Ülemisel tekil olid selleks ilusti isegi matid maas. Vahepeal tekitasid laeva peal suurt elevust noored, kes otsustasid sukeldumise lõpuks kihluda 💕 🙂 Meeskond oli asjasse pühendatud, täpselt õigel hetkel toimetati lillekimp ja šampus kohale ja ulatati vette 🙂

Oi kui äge oli tegelikult uuesti sukelduma minna. Lahedad kalaparved! Olin algul natuke ebakindel, kartsin oma kõrvade pärast ja hoiatasin ka instruktorit, et mul läheb nende balanseerimisega aega. Teiseks palusin mind kohelda kui täielikku algajat, sest ma ei mäletanud enam midagi ei kinnitustest ega voolikutest. Kõik pandi ilusti korda ja kohe kui vette sain tundsin end juba hästi. Vee all anti veel tükike saia ka pihku, et saaks peost kalu toita 😀 😀 😀 Äge ja veel ägedam!

Kui kõik soovijad olid korra vees ära käinud, serveeriti lõunasöök. Kala (tundmatu, surnud, ära praetud ja väga maitsev), spagetid, kahte sorti salatit ja sai. Meeskond tahtis mind hirmsasti koola ja fantaga kostitada, aga ma eelistasin siiski vett. Siinmail pole vist veel kohale jõudnud, et kola-fanta on puhas mürk.

Pärast lõunat sõitsime teise lahesoppi ja siis sai veel kord sukelduma minna. Või lihtsalt ujuma, kes soovis. Mina igatahes soovisin. Instruktor Leo tuli küsima, kas ma tahan koos temaga sukelduda. Lubas mu 30 meetri sügavusel tantsima viia 😀 Ma ei tea, kas me käisime nii sügaval, aga sügavamal olime kindlasti kui esimesel korral. Ja tantsisime ka 🙂

Oli üks ülimalt mõnus päev. Ma jäin väga rahule ja julgen teistelegi soovitada.