Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.

Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.

Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.

Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.

Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.

The post Tuuldumas. appeared first on Muhkel.ee.

Järgmisel päeval peale hommikusööki panid osad kaasvõitlejad Kuutsekale suusatama aga meie käisime uurisime Harimäe vaatetornist, kui valmis on Tartu Maratoni rada. Täitsa valmis oli ja isegi mõni harjutaja oli rajal. Sealt edasi tiksusime Sangaste poole.

Sangastes luusisime vähe surnuaial ja kiriku juures. Sealt edasi vaikselt lossi poole. Seekord lossis sees ei käinud, luusisime niisama mööda lumist parki. Lõpuks olid jalad läbimärjad paksus lumes sumpamisest ja otsustasime tagasi sõita Annimatsile. Annimatsil kobisime sööma ja sauna sooja.

Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole aga nagu tavaliselt siis ikka ringiga 😀 Mõte oli käia korra Piusa koobastes. Teel Piusale jäi tee äärde mingi värskelt valmis saanud vaatetorn. Loomulikult oli kohe vaja latva ronida ja vaadata ümbrust 😀 Vaade oli päris hea. Kui paar pilti tehtud tiksusime edasi. Teel möödusime sujuvalt ka Pokumaast.

Lõpuks jõudsime Piusale, tõmbasime vajaliku varustuse selga, fotokad ja taskulambid kaasa ning läks turnimiseks. Koobastes sai nii mõnegi põneva pildi. Näiteks alt ülespoole kasvavast jääpurikast 😀 Jupp raudteedki jäi silma. Iseenesest on see kaevandus omaette vaatamisväärsus, vägevad võlvid, mitu korrust jne jne. Kahju, et sinna sisse ei lubata nö. ametlikult. Peale mitut head tundi seal luusimist otsustasime välja kobida ja kodupoole sõita.

Koduteel põikasime sisse Mooste mõisa, tegime väikse jalutuskäigu territooriumil. Päris palju hooneid on taastatud ja erinevaid tegevusi sealses kompleksis on ilmselt igale maitsele. Isegi saun on olemas 😀 Kui mõisa ümbrus läbi jalutatud jätkasime sõitu kodupoole, seekord juba ilma vahepeatusteta.

The post Sangaste-Piusa-Mooste appeared first on Muhkel.ee.