Väike video Haapsalu linnusest pilvepiirilt.

Kodupoole kimades tegime jalasirutuspeatuse Riisipere mõisa juures. See oli päris pikalt räämas aga nüüd on saanud uue ilme ja pilvepiirilt näeb päris ok välja. Ükspäev peaks uurima kas sinna sisse ka saab.

Riisipere mõis pilvepiirilt

The post Haapsalu linnus ja Riisipere mõis pilvepiirilt appeared first on Muhkel.ee.

Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.

Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta

Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.

Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀

Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉

Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.

Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.

Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉

The post Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa appeared first on Muhkel.ee.

Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.

Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)

Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.

Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.

Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.

Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉

Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.

The post Läti. Valmiera – Koceni appeared first on Muhkel.ee.

Kusjuures mõis ise on vägagi hiline ehitis mis valmis 1912 aastal. Kui nüüd seda nimetada saksa keeles siis on nimeks Peterhof 😀 😀 Tänapäeval on mõis eravalduses ning on kohandatud modernseks, ent maitsekaks puhkekohaks. Mõis pakub majutust, sauna, basseini ja kogu seda rahu, mida su hing võib igatseda, kui oled linnamürast väsinud.

Kõrvalmajas on saun, sisebassein, majutus jne. Õues saab tiksuda terrassil või tiigi kaldal. isegi laste mänguväljak on olemas. Ühesõnaga hea privaatne kohake puhkamiseks

Vaade pilvepiirilt sellele põnevale kohakesele

The post Peetri mõis appeared first on Muhkel.ee.

1922 aastal tehti mõisa peahoonesse Õisu Piimaasjanduse Kool kus õpetati piimatalituse juhatajaid. Käivitati ka õppemeierei, kuhu tõid peale koolimõisa oma piima ümbertöötlemiseks veel ligemale 100 ümbruskonna talu. Väidetavalt ulatus 1926 aastal piimakogus ligi 800 kilogrammini. 1930 loodi siia Eesti kõige moodsam meierei. Koolil on aastakümnete jooksul olnud ka kümneid erinevaid nimetusi kuid põhi õppekava on ikka piimandus. Mingil ajal lisandus õppekavasse ka lihatööstus. 2006 lõpetas kool Õisus tegevuse ja liitus Olustverega. Hetkel on mõis erakätes ja sisse uudistama saab ainult eelneval kokkuleppel.

Kuna meil oli eelnevalt kokku lepitud siis saime giidi saatel sisse ka piiluda 😉 Peauksel on siin päris edev käepide ja sisenedes jääb silma kohe koolikell. Sees käib jõudumööda remont ja ühtteist on juba korrastatud, isegi väike muuseuminurgake on. Mõnes ruumis on nõukaaegse värvi alt välja puhastatud vanad värvikihid. Ja mis te arvate, mis on siin säilinud mõisaaegadest peaaegu ehedana…. Ilmselt ei arva keegi ära 😉 Kappkemmerg, muidugi mitte originaalkasutuses aga alles ikkagi. Tänapäeval hoiab seal koristaja oma moppi 😀 😀

Kuna grupiga on aeg veidi piiratud siis kõiki urkaid läbi kolada ei jõudnud. Aga jõudsin veel üle vaadata päris edeva puukuuri ja jääkeldri. Kusjuures siin on veidi omamoodi jääkelder, kui muidu laotakse jää keskmisse ossa ja ringiratast on siis toiduainete hoiukohad. Aga siin ei saagi ringiratast käia, vahesein on vahel. Ja see on ka huvitav, et jää sisseviimiseks on nö. teine korrus. Seega saab siin keldri silmini jääd täis panna.

Muidugi vaatasin kiiruga mõisakompleksi üle pilvepiirilt ka

The post Õisu mõis appeared first on Muhkel.ee.

Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉

Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist

The post Alatskivi pilvepiirilt appeared first on Muhkel.ee.

1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.

Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.

Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉

The post Holdre loss ja klaverimuuseum appeared first on Muhkel.ee.